Reklaam sulgub sekundi pärast

Triinu lugu: mu mehe sõprade naised hoiavad mehe eksi poole

Olen juba poolteist aastat uues suhtes ja kõik minu ja mehe vahel on super. Ma arvan, et olen leidnud selle õige, ja loodetavasti arvab tema ka nii. Meie pilvitut armastuse taevast varjutab vaid üks suur tume pilv- selleks on mu mehe sõprade naised, kes ei võta mind omaks. Ütlen kohe, et ma ei räägi seda lugu mitte kaeblemise pärast, vaid selline naiste vastuseis on täiesti absurdne kogemus ja mõttetu sõdimine, mida poleks kunagi osanud oodata oma ellu. Lugu siis ise järgmine:

Olen juba poolteist aastat uues suhtes ja kõik minu ja mehe vahel on super. Ma arvan, et olen leidnud selle õige, ja loodetavasti arvab tema ka nii. Meie pilvitut armastuse taevast varjutab vaid üks suur tume pilv- selleks on mu mehe sõprade naised, kes ei võta mind omaks. Ütlen kohe, et ma ei räägi seda lugu mitte kaeblemise pärast, vaid selline naiste vastuseis on täiesti absurdne kogemus ja mõttetu sõdimine, mida poleks kunagi osanud oodata oma ellu. Lugu siis ise järgmine:

Mu mehel on oma kindel sõpruskond- kooliaegne sporditiim, kellega väga tihti suheldakse. Kõik sünnipäevad, suvepuhkused ja aastavahetused veedatakse koos. Tavaliselt näevad need üritused välja  nii, et mehed suhtlevad ühes nurgas ja naised teises nurgas. Esimest korda, kui mind tutvustati, siis tundus, et mehe sõpradel on väga toredad naised. Kõrvalt jälgides oli näha, et nad hoiavad kõik omavahel kokku ja saavad väga hästi läbi ning kuna ma olen pikalt Eestist eemal elanud, siis oli mul väga hea meel, et leian endale lõpuks oma sõbrannade pundi, kuhu kuuluda ja kellega koos toredaid asju siin ette võtta. Nüüd aga olen aru saanud, et tegelikult ma neile ei meeldi. Või siis tunnevad nad end reeturina, kui nad minuga läbi saavad. Põhjuseks on minu mehe eksnaine, kes oli aastaid selles pundis, oli seltskonna üks "põhistaar" ja suhtleb tänaseni kõikide nende naistega. Põhjuse sain ma teada, kui mu mehe parima sõbra naine Marilin mulle seda ütles. Saan temaga selles seltskonnas kõige paremini läbi ja veedame päris palju aega koos, aga me pole kuigi lähedased, st me ei räägi eriti oma eludest. Ta ütles, et ta on väga raskes olukorras, sest mu mehe eksnaine Karin on tema hea sõbranna ja et kuigi ma olen väga tore inimene ja temal ega teistel naistel pole absoluutselt midagi minu vastu, on minuga suhelda seetõttu keeruline. Nad katsuvad olla nii erapooletud kui see on võimalik, aga kui nad peavad valima, kas suhelda Karini või minuga, siis nad ei saa Karinit jätta, sest Karin on neile nagu õde. Kuna see sõprus kestab neil tänaseni, siis kujutan ma väga hästi ette, kuidas iga minu eksisaamu või liigutust minnakse Karinile edasi rääkima, et pidevalt tõestada: vana oli ikka palju parem kui see uus. Olen seda lauset ka ise pooljuhuslikult pealt kuulnud. See oli meie teine ühine pidu ühes ööklubis, kus samal ajal oli ka Karin. Loomulikult olid kõik naised ümber Karini, piidlesid mind altkulmu ja mina hoidisin oma mehe külje alla. Siis tuli üks mu mehe sõbra naine mu mehele ütlema, et vaadaku ta nüüd selge pilguga varianti A ja B ning ju näeb ka ise, kui vale valiku on teinud. Kuidas Karinis on stiili ja klassi, ja milline maanaine mina olevat. Mu mees muidugi ärritus selle peale ja pani selle naise paika, aga see pole kindlasti ainus kord, kus minust juttu on olnud. 

Ma saan aru, et see Karin on haiget saanud, sest teda jäeti minu pärast maha. Kui meie saime tuttavaks, siis enne kui me magasime, lõpetasime mõlemad oma teise suhte ära ja alustasime nn puhtalt lehelt. Lapsi kummalgi ei olnud ja minul oli selles osas kergem lõpetada, et minu endine kallim jäi maha välismaale. See kõik juhtus tõesti väga kiiresti- olime vaid 2 nädalat tuttavad kui lõpetasime eelmised suhted ära, aga kui tunne on õige, siis miks olla edasi koos kellegagi, kellega pole seda tunnet. Ühesõnaga, jah ma tean, Karin sai väga haiget ja mina ilmusin tema ellu nagu värk selgest taevast. Aga selline see armastus juba kord on ja eks enamus meist on saanud mõne valusa õppetunni.  

Mulle tundub, et see Karin lihtsalt vihkab mind kui mingit perelõhkujat ( kuigi perekonda kui sellist ei olnudki) ja ta on keelanud teistel minuga suhelda ning mitte rääkida oma asjadest, sest kohati käivad mingisugused mõistujutud, millest mina justkui ei tohiks aru saada. Üks mehe sõbra naine ei ole isegi minu Facebooki sõbrakutset vastu võtnud, kuigi me suhtleme iga nädal.  Marilin ütles, et ta ei julge Karini pärast seda vastu võtta, sest ei taha Karinile haiget teha. 

Kui me oleme ühes seltskonnas, siis käib pidevalt mingi mõistujutu ajamine. Nt ütleb üks naine teisele et tead, ma käisin eile "Kallaga" väljas ja räägib siis mingi loo  kiites ja ülistades seda "kallat" sama ajal minu reaktsiooni vaadates. Ja nimesid loomulikult ei nimetata, kuigi juttu kuulates saan väga hästi aru, kellest on jutt. Ükskord olid nad nii ebaviisakad, et hakkasid minu meest taga rääkima minu ees, nimesid loomulikult ei mainitud, aga jutt oli, et " kui Kalla oli veel tead küll kellega koos, siis Kalla rääkis et…..". Ühesõnaga, mind peetakse lolliks või käitutakse nii, nagu mind poleks olemas. 

Oma mehele ma sellest pingeseisust pole rääkinud, mis ta ikka teha saab naiste klatshi vastu. Ega see pole lasteaed, et kõik võetakse kokku ja loetakse moraali, et lapsed, te peate ikka kõik ka uue tüdrukuga mängima :). 

 

Paari naisega olen rääkinud, kes selles seltskonnas on, ja nemad ütlevad, et kõik on väga okei ja et kuna ma olen olnud vähe aega seltskonnas ( 1,5a!!!), ning meil pole veel eriti ühiseid mälestusi, siis seetõttu ei ole ka nii palju ühist, millest rääkida. Ja nende sõnul on kõik väga toredasti. Aga ma ju ise näen ja ka tean, et tegelikult ma pole sellesse naistepunti oodatud.

 

Buduaarile Triinult

 

PS! Kui sul on rääkida oma põnev või õpetlik lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.