Viktoria arvamus: miks ma käin iga nädal pidudel ja seltskonnaüritustel

Olen kuulnud ja kogenud palju hukkamõistu nende inimeste aadressil, kes armastavad vabal ajal klubides ja lounge’ides sotsialiseeruda. Ma tahaksin natuke vaielda nendele inimestle vastu, kes leiavad, et pidudel käivad ainult mõttetud inimesed. Ma ütleks isegi nii, et teatud vanuses pole elu ilma peota mitte midagi väärt.

Ma ei arvagi, et inimene, kellel on perekond ja lapsed, peaks nädalavahetusel väljas jõlkumas käima, aga vallalised inimesed peavad elus selle etapi läbi tegema, et saada oma väärtused paika. Arusaamatul põhjusel aga leiavad osad inimesed, et kõik, kes käivad väljas, on liiderlikud ja tühised. Kohtan seda seiskohta palju oma töökaaslaste seas, kes lausa mõnitavad mind, kui leiavad kuskilt mõne seltskonna ürituse pildilt.

Ma olen 25 ja ütlen häbenemata, et käin väljas vähemalt neljal õhtul nädalas. Käin enamus seltskonnaüritustel, moeshow'del ja kuna olen juba kogenud käija, siis olen ka igale poole oodatud, sest igal pool on tuttavad ees. Ma joon õhtu jooksul ehk ühe klaasi kokteili, tantsin ja vestlen palju. Mulle meeldib end üles lüüa, näha vaeva ja mõelda juba ette, mida mingile üritusele selga panna. Eriti lahedad on stiilipeod. Kas see teeb mind tühiseks ja liiderlikuks? Kahtlen väga selles. Mul on omandamisel teine magistrikraad, mul on hea töökoht ja tänu väljaskäimisele ka palju sõpru ning tutvusi, mida elus ära kasutada. See tundub eputamisena, aga see pole siiski mitte midagi sellist, mida keegi teine ei võiks saavutada ja ma arvan, et paljuski võlgnen oma tänu nendele inimestele, kellega olen väljas käies tuttavaks saanud.

Paljud, kes väljas ei käi, ei saa sellest eluviisist aru ja leiavad, et kõik kes väljas käivad, otsivad sealt kas rikast meest või käivad joomas, mida on väga kurb kuulda. Ma leian, et väljaskäimine võimaldab huvitavate inimestega suhelda, arendab oluliselt rohkem silmaringi ja suhtlemisoskusi ja parandab ka tööedukust ning karjäärivõimalusi, kui näiteks kodus Facebookis istumine, samade sõbrannadega igal õhtul teiste klatsimine või televiisorist näosaate või Bridget Jones päeviku vaatamine. Ma arvan, et kodusistumine ja internetis istumine on kordades vähem arendav ja igavam, kasutum ja võiks isegi öelda, et kahjulikum. Pealegi kinnitavad ka mitmed uuringud, et suhtlemine inimestega ( näost näkku, mitte internetis) on inimloomusele oluline ja vajalik, et ei tekiks depressiooni. Võin oma kogemusest kinnitada, et see vastab ka tõele, sest minu need sõbrannad, kes väljas ei käi ja halvustavad seda, on üldiselt õnnetud ja üksikud. 

Tulles tagasi minu väite juurde, et väljaskäimine aitab karjääri teha, saan taas tuua mitu head näidet. Väljas on piirid töökaaslastega ja klientidega palju vabamad ja olles ise ametilt müügiinimene, pean tunnistama, et olen saanud just tänu õhtustele juhuslikele kohtumistele päris mitme kliendiga sinasõbraks ning nad toovad tänu sellele mulle ja minu tööandjale rohkem raha sisse. 

Lisaks, kõikidel pole võimalik välismaale reisida, aga kui käid väljas, siis on Eesti võimalik suhelda väga huvitavate välismaalastega, kes siia Eestiga tutvuma on tulnud. Olen tänu väljaskäimisele leidnud palju uusi sõpru Uus-Meremaast Inglismaa, Leedu ja Gruusiani ja see ei tähenda sugugi, et need oleks mingi vallalised purjus poissmehed. Siin käib ka teistsuguseid inimesi. Nii sain ööklubis tuttavaks ühe väga toreda Gruusia tüdrukuga, kellel käisin suvel ka külas Gruusias. Pealegi arendab väljaskäimine ja uute inimestega uutes olukordades kokkupuutumine minu suhtlemisoskusi ja annab kogemust, et aru saada, kui erinevad võivad inimesed olla purjus või kaine peaga. 

Pikemalt polegi midagi öelda,  tahan lihtsalt lõpetada soovitusega, et ärge mõistke hukka seda, millest te aru ei saa. Kõik, kes väljas käivad, pole sugugi narkomaanid, joodikud ja liiderlikud meestejahtijad.