Kas geenid teevad paksuks?

Maailm tüseneb. Ameerikas on ülekaal mureks igas teises perekonnas. Briti lapsed löövad rekordeid kaalunumbriga, mis pole võrreldav ühegi eelneva ajastuga. Noorte kehakaalu suurenemine ei tule üksnes sellest, et me kasvame aina kiiremini ja pikemaks. Kuhjuvad kilod on tingitud eelkõige energiakulutuse ja toidukaloraaži tasakaalustamatusest. Me sööme liiga palju ja liiga rasvast toitu, me liigume liiga vähe. Aga kuidas on lood pärilikkusega? Kas ülekaal võib olla ka geenides?

Mida teavad tänapäeva geneetikud?
Teadus on ammu tõestanud, et ülekaalulisus ja pärilikkus pole üksteisest eraldiseisvad nähtused. Me kõik teame, et sugulussidemeis inimesed on üksteisega paljuski sarnased, nii on see ka kehamassi osas. Inimestel, kelle suguvõsas on palju ülekaalulisi, võib samuti olla soodumus lisakilodele. Uuringud on näidanud, et keskkonnas, kus ebatervislik toitumine ja vähene liikumine on kõigile katses osalenutele sama, võtab osa inimesi kaalus enam juurde ja salvestab lisaenergiat suurema rasvaprotsendi ulatuses kui ülejäänud grupp. Samasugused erinevused osalejate seas leiti ka tingimustes, kus kalorihulk oli treeningutel kulutatavast energiast madalam – mõned inimesed võtsid enam alla kui teised. See on seletatav üksnes geneetika iseärasustega.

Ka üldine ülekaalulise populatsiooni analüüs on näidanud, et lisakilode küüsis inimeste geenifond on üksteisega sarnane. See tähendab, et on olemas geenid, mis soodustavad tüsedusele kaldumist. Samas ei pruugi see tingimata viia kindla paksuks minemiseni – geenid toimivad kehakaalu tõstvalt pigem koostöös elustiilifaktoritega kui eraldi. Samuti reguleerib keha rasvaladestust suhteliselt aeglaselt, kuid järjepidevalt: igapäevane väike energiaülejääk koguneb aasta lõpuks mitmeks lisakiloks ning mitmete aastatega arvestatavaks ülekaaluks. Rasvavarude toimetamise plusspoolelt võib tuua näite, et ühekordne söömaorgia ei too koheselt kaasa lisakilosid. Keha on aeglane.

Geenide tõttu rändavad mööda põlvkondi mitmed ülekaalulisust põhjustavad sündroomid, kuid siinkohal on juttu tõepoolest tõsistest haigustest. Üksnes geneetikat siin aga süüdistada ei saa.

Mida tänapäeva geneetika veel ei tea?
Kuigi on leitud, et ülekaaluliste inimeste geenifond on sarnane, ei tea me veel, millised spetsiifilised geenid tüsenemist põhjustavad ja kas need geenikombinatsoonid on identsed kõigis ülekaalulistes suguvõsades. Samuti ei teata, kuidas ülekaalu põhjustavad geenid energia regulatsiooni mõjutavad, nii et tekib ülekaal. Me ei suuda seletada, miks toimib trenni-dieediprogramm mõnede inimeste puhul kiiremini ja me ei tea, millised on erinevused kiirelt ja aeglaselt kõhnujate/juurdevõtjate puhul.

Üksnes halbu geene süüdistada ei saa.
Kuigi ülekaalulisus on geneetikaga tugevalt seotud, ei ole pärilikkus siiski kilode kuhjumise peamine põhjus, väidavad tüsenemise trende vaatlevad uuringud. Kui rääkida tavalisest „paksust lapsest”, siis üksnes geenidega keskmisest tüsedamad vanemad oma lastele „rasket konti” ja ülekilosid kaasa ei anna. Selleks on tarvis mitmete faktorite koosmõju – vähene liikumine, kaloririkas toidulaud ja pärilikkus võivad muuta tõesti mitme generatsiooni jagu pereliikmeid tüsedusele kalduvateks. Selle järelduse tagamaaks on puhas bioloogia - inimrühmade geneetiline kogum lihtsalt muutub aeglaselt. Viimastel aastakümnetel toimunud järsk kehakaalu tõus on selle kõrval väga kiire nähtus. Seetõttu ei saa väita, et ülekaalulised vanemad ja vanavanemad panid meile geenipaketiga kaasa liigsed kilogrammid. Pigem pärisime me neilt toitumisharjumused ja suhtumise liikumisse, mis mõjutavad meie kehakuju oluliselt enam kui geneetika.


Kairi Look
füsioteraapia ja liikumisteaduste magister
Amsterdam Vrije Universiteit