Reklaam sulgub sekundi pärast

Miina lugu: ma ei teadnud kunagi, milline ma homme välja näen

Olen kahekümne kahe aastane noor naine. Kui olin umbes aastane, diagnoositi mul nahahaigus nimega atoopiline dermatiit. See ebameeldiv, tülikas ja tüütu haigus saadab mind tänaseni. Kuid jumal tänatud – on nüüdseks veidi leebunud. Ptui, ptui, ptui...

Olen kahekümne kahe aastane noor naine. Kui olin umbes aastane, diagnoositi mul nahahaigus nimega atoopiline dermatiit. See ebameeldiv, tülikas ja tüütu haigus saadab mind tänaseni. Kuid jumal tänatud – on nüüdseks veidi leebunud. Ptui, ptui, ptui...

 

Ema sõnul olid minu väikelapseaastad tema jaoks kõige raskemad. Olin üleni kaetud punaste, kestendavate, sügelevate  laigukestega. Ema pani mulle ööseks puuvillasokid sõrmede otsa, et ma end kratsida ei saaks.

Kui olin umbes viieaastane, haigus leebus, peaaegu et kadus täiesti. Vähemalt tolle aja fotosid vaadates ei ole märgata, et selline haigus mul üldse on. Kuid see oli vaid vaikus enne tormi. Kuna puberteedieas sageli haigused süvenevad või vähemalt annavad endast taas märku, siis nii juhtus ka minuga. Kooliajal, mil välimus on ühele noorele neiule ülioluline, oli väga raske hommikuti ärgata ja paaniselt karta peeglit, sest ma kunagi ei teadnud, milline ma välja näen. Parimal juhul oli mu näonahk punase-valgelaiguline. Halvimal juhul üleni punane ja kestendav. Viimasega käisid kaasas ka turses silmalaud. Hommikune kindel rituaal oli vähemalt veerand tundi lahtise akna juures nägu n-ö"õhutada, "et paistetus alaneks. Alles keskpäevaks tundisin, et naha seisukord on parem.

Kuigi ka minu kehal, põlve- ja käeõndlates, seljal ja isegi peanahal oli tugev lööve, oli minu kui noore neiu jaoks kõige olulisem see, milline oli minu näonahk. Kõige raskem oli hommikuti ärgata teadmisega, või pigem mitteteadmisega selle kohta - milline ma täna välja näen? Sekundid, mil käsi sirutus taskupeegli järele, et oma olukord üle vaadata, olid kõige jubedamad. Just, kasutasin alati taskupeeglit ning vältisin suuri peegleid, sest kartsin oma näo seisukorda suures plaanis vaadata.

Kõige rohkem oli mul kahju sellest, et pidin oma haiguse tõttu peaaaegu alati keelduma kellegi juurde ööseks jäämisest - sõbrannade pidžaamapeod, klassireisid, suvised telkimised. Mul oli suur hirm jääda võõrasse seltskonda ööseks, sest ma ei tahtnud, et keegi näeks mind hommikul nii, nagu ma olin. Päeva jooksul tavaliselt naha seisukord paranes, kuid kõige hullemad olidki hommikud. Kuna ma pole ise oma haigusest kunagi suurt numbrit teinud ega kellelegi midagi kurtnud, siis usun, et isegi minu parimad sõbrannad ei pannud tähele, mis minu sees tegelikult toimus. Ilmselt ei mõistnud nad tol ajal ka seda, miks ma vastu ööd pidžaamapidudelt lahkusin või nendega telkima ei tulnud.  

Juba seepärast oli raske kodust ööseks lahkuda, sest ravimeid ja kreeme, mida kaasa pidin tassima, oli palju. Alates kas või destilleeritud veest, millega oma nägu puhastasin (tavaline kraanivesi kuivatas nahka liigselt).

Hormoonsalvid rikkusid aga naha kaitsekihti - mäletan hästi, kuidas umbes kuueteistaastasena vaatasin peeglisse ning mu näonahk tundus eakaaslastega võrreldes ikka kordi vanem. Arstid küll lootsid, et ehk kasvan haigusest välja, sest medistsiin atoopilise dermatiidi puhul eriti aidata ei saa - hormoonkreemid küll leevendavad, kuid püsivat tulemust ei anna. 

Olen oma haiguse pärast palju põdenud ja nii mitmeidki kontserte, sünnipäevi ja küllakutseid ära jätnud (ägedamatel perioodidel polnud tahtmist end kellelegi näidata). Nüüdseks on haigus õnneks päris hästi taandunud, juba paar aastat ei ole ma enam nii väga pidanud muretsema selle pärast, milline ma homme välja võin näha.

Kuid korra kuus haigus siiski ägeneb. Ma tunnen oma nahka superhästi - näen kohe, kui ägenemisperiood algab - milliseks nahk siis muutub, kuidas naha värvus muutub ja kuhu esimesi laike on oodata. Ometi olen õnnelik selle üle, et see end vaid kord kuus näitab. Suviti on mõnikord isegi nii hästi, et haigus ei tuletagi end meelde. Talvel ja sügisel kohtume sagedamini - mäletan hästi, et viimane äge periood oli mul detsembri alguses, mil pidin ära jätma jõulupeole mineku...

Loodan, et minu jutt oli lootuseks neile, kes veel selle tüütu haiguse käes kannatavad.

Buduaarile Miinalt

 

 

PS! Kui sul on jagada oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.