Sandra arstikogemus: mõtlen hirmuga tagasi ja tänan jumalat, et see läbi on

Sandra arstikogemus: mõtlen hirmuga tagasi ja tänan jumalat, et see läbi on

Praegu olen 17 ja räägin sündmustest, mis juhtusid minuga Tallinna Lastehaiglas kaks aastat tagasi. Mind siimaani häirib see, mis seal juhtus ja mõte, kuidas nii saab. Mõtlen hirmuga tagasi ja tänan jumalat, et see läbi on. Alustan siis algusest: minu mandlid olid pidevalt paistes ja nii saadeti mind operatsioonile. Ma ootasin üle aasta järjekorras ja minu arstiks oli Aleksandr Gilinov.

Praegu olen 17 ja räägin sündmustest, mis juhtusid minuga Tallinna Lastehaiglas kaks aastat tagasi. Mind siimaani häirib see, mis seal juhtus ja mõte, kuidas nii saab. Mõtlen hirmuga tagasi ja tänan jumalat, et see läbi on. Alustan siis algusest: minu mandlid olid pidevalt paistes ja nii saadeti mind operatsioonile. Ma ootasin üle aasta järjekorras ja minu arstiks oli Aleksandr Gilinov.

Olen erinevatest foorumitest lugenud, et ma pole ainuke, kellel selle arstiga just postiivseid kogemusi pole. Iga kord enne vastuvõttu ootasime umbes tund aega, samas kui arstid kabinettide vahet lonkisid, kohvitassid käes ja jutustasid. Doktor ei andnud kunagi mingit informatsiooni, oli ülbe ja tema eesti keel oli väga segane ning puudulik. Operatsiooni hommikul olime õigel ajal emaga kabineti ukse taga ja ootasime kaks tundi, enne kui keegi sinna tuli. Lõpuks kutsuti sisse ja arst küsis, kas ma kardan. Vastasin jaatavalt, mille peale ta ütles mulle, et mine siis siit minema.

Ta viskas meid ruumist välja, öeldes, et oodake ukse taga. Lõpuks tuli mingi naine (jällegi puuduliku eesti keelega). Ta kamandas meid kusagile, ise jooksis minema. Meie temast aru ei saanud ja küsisime infost, kuhu me minema peame. Läksime siis palatisse, kus sain opiriided. Kell oli selleks ajaks umbes kaks, loomulikult olin söömata-joomata. Janu oli jube suur. Mitte midagi teada ei antud, mis toimub, kus, millal jne.  

Viimaks tuldi ja viidi voodiga operatsioonisaali. Ma mäletan, mis tunne mind valdas, kui seal seda sama arsti nägin. Ma hakkasin värisema ja meeletult kartma, tema muidagi ütles, et ega ma enam mingi titt pole. Tema näos oli tüdimus ja rõve külmus. Ma oleks tahtnud sealt minema joosta, ma ei usaldanud seda meest oma mandlite kallale. Pärast operatsiooni olin narkoosist toibumise toas, kuulsin, kuidas arstid oma patsientide üle ebaviisakaid nalju tegid. Palatikaaslaseks oli üks tore ema oma kaksikutega, ta rääkis, et ka teda on see arst ülimalt halvasti kohelnud. Järgmine päev tuli palatisse veel üks ema oma tütrega, tütar viidi kohe operatsioonile. Tagasi tulles oli ta narkoosist uimane ja nuttis. Peagi astus sisse doktor, et seda last kontrollida. Kohe tegi ta kurja märkuse, et ema lapsega voodis on ning käskis tal tüdruku kõrvalt minema minna. Ema üritas selgitada, et laps on hüsteerias ja tahab lohutust. Arst nähvas, et nii siin haiglas asjad ei käi. Enne kui doktor palatist väljus, püüdsin uurida enda kurgu kohta, mille peale sain ainult kurja pilgu. Mõlemad emad rääkisid veel päris jubedaid lugusid, mida see arst korraldanud on.

Iga kindla aja tagant manustati mulle veeni valuvaigistit. Tavaliselt võttis see aega 15-20 minutit, seejärel see eemaldati. Kuid öösel unustati see mulle külge ja veri hakkas sisse valguma. Iseeneset see vist midagi halba ei tee, aga ma kardan meeletult verd ja ei teadnud, et nii võib juhtuda. Sattusin paanikasse. Ootasin, aga keegi ei tulnud seda eemaldama. Otsustasin voodi kohal olevat kella vajutada. Lõpuks jõudis kohale keeleprobleemiga õde ja nähvas mulle segases keeles. Seletasin ära, et kardan verd ja ei taha näha, kuidas mingi toru aina mu verega täitub. Tema vastas ülbelt, et ega ma ainuke patsient seal pole ja võttis vihaga selle toru kanüüli küljest lahti. Peale nelja päeva sain koju ja olin ülirõõmus, aga hullem ootas veel ees.

Kaks nädalat pärast operatsiooni hakkas mul kurgust verd jooksma ja kiirabi toimetas mind sinna tagasi. Olin taas seal õudustemajas. Järgmisel päeval tuli palatisse jällegi üks väike tüdruk oma emaga. Tema tütar oksendas peale opetsiooni verd. Selle peale läksin ma palatist välja, lihtsalt ei suutnud kuulata seda nuttu ja näha pilti, kuidas väike tüdruk verd oksendab. Õde kihutas mind palatisse tagasi. Ma üritasin seda tüdrukut mitte vaadata, aga see oksehääl ja eelnevalt nähtud veri ajas mul olemise äärmiselt pahaks. Ma tahtsin lihtsalt koridoris või puhketoas olla, seniks kuni tal parem hakkab, aga seda ei tohtinud. Raske oli palatis olla karja lastega, kes karjuvad ja nutavad. Muidu poleks hullu, aga peale operatsiooni oli see lihtsalt piin. Mingit privaatsust ka loomulikult ei olnud. Mitu päeva elada ühes ruumis võõraste inimeste, võõraste lastega on äärmiselt ebamugav. Ma ei mõtle, et mul oleks pidanud seal oma tuba olema, aga mingid eraldavad kardinad küll.

Päevad venisid ja venisid. Igal õhtul ma nutsin, sest tahtsin nii väga ära sealt. Lõpuks tuli aeg haiglast lahkuda, enne aga pidin dr Gilinovi vastuvõtul käima. Läksin õnnelikult palatisse ja võtsin istet. Ta küsis mult kuupäeva, et saaks puudumistõendi kirjutada. Ma ei teadnud. Selle peale röögatas ta kõvasti, et mis kurat ma sealt tahan siis. Ma ehmusin ja ütlesin, et mul läheb seda tõendit vaja. Doktor karjus, et pole tema asi ja pobises vene keeles.

Kirjutas tema siis tõendit, kui äkki hakkas närviliselt pastakaga sodima. Järsku viskas täiest jõust pastaka teisele poole palati seina. Nüüd lõugas, et mine otsi mulle uus pastakas. See olukord oli absurdne – mina kui patsient pean talle haigla pealt ei tea kust pastakat otsima. Läksingi siis kabinetist välja pastakat otsima. Tagasi tulles kirjutas tõendi lõpuni ning viskas mulle selle kätte. Tormasin sealt ruumist välja. Olin täiesti läbi omadega, ma lihtsalt nutsin ohjeldamatult. Üks kena õde tuli mind lohutama ja rääkis, et nendega käitub ta ka pidevalt nii. Ta kallistas mind ja ütles, et nüüd on see kõik läbi. Ema oli samal ajal haiglasse jõudnud ja otsustasin talle juhtunust mitte rääkida, et kiiresti sealt välja saada. Hiljem kirjutasin haiglale kaebuse. 

Peale kaebuse esitamist helistas too doktor minu emale. Palus ta käest pobisedes vabandust ja põhjendas, et tal oli halb päev. Lihtsalt kurb, et selline arst töötab lastega. Halb päev ei ole kellelegi õigustus halvasti käituda. Miks hakkavad sellised inimesed arstiks, kelle suhtlemisoskus on null. Lastehaigla peaks veel eriti vaatama, milliseid arste lastele ligi laseb. Arstid peaksid olema sõbralikud ja usaldusväärsed, mitte patsientides hirmu tekitama. Haiglas on niigi füüsilises ja vaimses mõttes väga valus olla. 

Veel on minu meelest äärmiselt tobe, et enda teenitud rahast ei saa maksumaksja mingit kasu. Seda raha peaks minu meelest kasutama arstide, koolide, haiglate jne peale. See kõik on lihtsalt absurdne. Teenitakse raske tööga raha ja usaldatakse see riigile, kes peaks sellega targalt ümber käima. Nemad aga kasutavad seda enda palgaks, reklaamiks, ülemistevanadeks, teiste riikide toetamiseks jne jne. Miks lastakse oma raha nii ära kasutada? Minu silmis peaksid maksud olema rahva ühine raha, et saaks üleval pidada inimestele vajalikke asutusi ja inimesi. Miks peab neil olema hiigelsuur palk riigi raha eest, kuid samas pole arstidele palga jaoks raha. Nad pole ju riigiletähtsamad kui need, kes rahva elusid päästavad. Riiki peaksid juhtima inimesid, kes tahavad kõigi elu siin paremaks teha, mitte enda taskusse raha krahmida.

Buduaarile Sandra

Kui sul on rääkida oma lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Avaldatud loo eest honorar 10 €.