Tuuli blogi: kas meie latt on liiga kõrge?

Tuuli blogi: kas meie latt on liiga kõrge?

Käes on neljapäeva õhtu, jälle hakkab üks nädal otsa saama, või noh mis otsa – läheb edasi, jätkub ja koguaeg jätkub (paganama hästi jätkub teine). Tunnen end kõige paremas mullis – kodu on soe ja korras, kõrval nurrub kass ning ootame koos meie uut pereliiget. Millest ma täna kirjutada tahtsin – olen selles mõttes olnud paar viimast päeva täielikult sees ning seda oma peas analüüsinud, nüüd siis ma kirjutan selle välja, isegi, kui see tuleb siia ausalt ja väga ausalt.

Käes on neljapäeva õhtu, jälle hakkab üks nädal otsa saama, või noh mis otsa – läheb edasi, jätkub ja koguaeg jätkub (paganama hästi jätkub teine). Tunnen end kõige paremas mullis – kodu on soe ja korras, kõrval nurrub kass ning ootame koos meie uut pereliiget. Millest ma täna kirjutada tahtsin – olen selles mõttes olnud paar viimast päeva täielikult sees ning seda oma peas analüüsinud, nüüd siis ma kirjutan selle välja, isegi, kui see tuleb siia ausalt ja väga ausalt.

Enne, kui ma alustan, siis ma mõtlen, kas ma peaksin vabandama mõningate inimeste ees, kellest oma blogis räägin või ei. Leian, et ei. Kui selle nädala alguses hakkas minu blogi ilmuma ka Buduaar.ee-s tuli palju tagasisidet. Andsin vaba valiku valida sinna just neid postitusi, mis tundub huvitav – kas siis juhuslikult või saatuse tahtel tuli esimene postitus sinna minu vast kõige isiklikum ja kindlasti krõbedam. Mulle hakkas kirjutama kohe inimene, kellest seal kirjutasin ning mitte positiivses võtmes. Esimesi kommentaare lugesin ning helistasin kohe kellelegi, et küsida nõu – kas ma peaksin neid lugema. Sain kohe aru, et ei. Mõistsin, et ma ei pea kellegi ees vabandama ega ka edaspidi suud kinni hoidma. Ma ei maini kellegi nime, ja kui sa oled selline mees, kellest on kirjutada (kas siis head või halba) siis võid isegi uhke olla.

Usun, et meie kõigi elus toimub tegelikult asju, millest me kunagi suud lahti ei tee või kogeme me tundeid, mida me ei julge välja öelda. Mina kirjutan ning sellega soovin tuua inimkonna teineteisele lähemale, näidates, et meil kõigil on probleemid ja me kõik arutleme selle üle, kuidas leida see üks ja õige. Soovin, et inimesed ütleksid välja oma tunded ja mõtted ning avaneksid selle kaudu igapäevaselt.

Kui ma alustasin GoodNewsi ilu- ning moetoimetajana, siis minu üheks sooviks oli tõsta ilu- ja moeuudised uuele tasemele – rääkimata sellest, mis on hetke trend või mood. Selle asemel oli minu soov, et inimesed hakkaksid end rohkem armastama ja väärtustama sellisena nagu nad on.

Et me peeglisse vaadates ei kritiseeriks end, vaid teeksime endale pai. Teine soov oli see, et ma ei taha ajakirjanikuna kinni jääda ühte kohta, soovisin kirjutada kõigest ja igast valdkonnast, mida igapäevaselt kohtan – nii sündis rubriik “Hingele pai”, et teha inimkonna hingedele pai!

Täna ma tahaksin rääkida sellest, et võibolla on meie latt liiga kõrgele seatud. Kas olete tähele pannud, et paljude inimeste ootused-lootused on nii kõrged, et nad justkui jääksidki eluks ajaks otsima. Ma mõtlen selle teema kõrval ka tööd ning muid ootusi, kuid puudutan siiski meeste ja naiste vahelisi suhteid.

Elust-olust näide.

Mõni aeg tagasi hakkasin suhtlema oma kunagise sõbraga. Kunagi meil justkui oli midagi ja samas ei olnud. Ta kolis pärast meie suhtlemise lõppemist oma endise tüdrukuga kokku ning otsustas uuesti proovida. Kuid ta on seda sorti mees, kellele on kombeks vahel siiski siivutuid küsimusi esitada või intrigeerida oma lausetega – kõike seda oma naise kõrvalt. Minu tundlik nina haistis tükk aega, et ega seal suhtes vist kõik päris korras pole. Ja välja see tuligi – suhtes on lüngad ning asi on ära vajunud. Nüüd siis mõistsin, miks mina neid lauseid pidevalt saan. Ühel õhtul pidime kokku saama, et lihtsalt jutustada. Kokku saamise ja jutustamise asemel hakkasin ma saama õhtu saabudes hoopis sõnumeid – ehk võiksin ma sinu diivanil täna ööbida?

Selleks hetkeks oli mul rohkem kui küll nendest totakatest meestest, kes ei tea ise ka mida tahavad ja mängivad kord ühes kapsaaias ning siis teises. Otsustasin, et kuna viimasel ajal tegelen igapäevaselt enda väärtuste suurendamisega, siis minu jaoks on parem täna õhtul rahus head filmi vaadata ning siis voodisse pugeda – täpselt nii nagu mina seda soovin. Kuid see ei läinud nii kergelt … Kui ma otsustasin teatada, et täna siiski ei õnnestu kohtuda, hakkasin saama tekste sellest, kuidas ta oli täna oma suhte lõpetanud ning kuidas ta teeb minu tänasest käitumisest omad järeldused, kuidas ma olen ikka päris nõme jne. Minus valitses täiesti hurmav ükskõiksus. Esimest korda elus oskasin olla ükskõikne.

Ma olin nii väsinud nendest meestest, kes ei suuda oma suhteid lõpetada, kuid tegelikult on suhe juba läbi. Ma olin väsinud nendest meestest, kes ei teadnud, mida või keda nad tahavad.

Ma ei tahtnud enam kogeda neid kahenädalaseid deitimisi, mis ei viinud kuskile. See on tegelikkuses väga suur enda väsitamine – avad kellelegi jälle ukse, saad tuttavaks, õpid tundma ja kõik lendab vastu taevast.

Saabus järgmine päev ning siis laekus minu telefoni midagi ekstra huvitavat. Hommik algas lausetega – ma mõtlen asjad selgeks ja siis räägime. Küsisin siis selle peale, et kas sa läksid koju ja leppisid naisega ära. Vastus ajas mind kõva häälega naerma ja isegi ei pannud imestama. “Point on selles, et ma olen väga nõudlik ja iga väiksem asi, mis mind häirib paneb naisest eemalduma. Tema on see neiu, kes teeb asjad õigesti. Seega ma panustan oma neiu peale ja ei tegele lollustega.”

Korra tekkis pähe talle vastu kirjutada read sellest, kuidas tema oli see, kes minust väga huvitatud oli, tema oli see, kes minu õlal rääkis oma halvast suhtest, tema oli see, kes soovis midagi paremat – ja korraga olen mina lollus. Kuid ma ei teinud seda, sest ega lolli ümber ei kasvata.

Küll aga minus hakkasid mõlkuma mõtted – kas meie latt on liiga kõrgel? Kas me loodame, tahame, ootame liiga palju kaaslaselt ning nii jäämegi otsima? Keegi pole meist perfektne ja ei saagi selleks, kuidas siis leppida teiste vigadega? Veidi hirmus hakkab mõeldes, et sa võid vaid ühe vale sõna öelda või valele poole sammu astuda ning juba see häirib teist. Mehed, kes soovivad, et nende kõrval oleks kaunis naine, kes kasvataks lapsi, säraks igal hetkel ning hoiaks kodu korras olles ka voodis alati vormis, äkki on seda liiga palju?

Mis on minu latt? Minu latiks on armastuse latt. Muidugi peab inimene sümpatiseerima mind ka väliselt ning mul peab olema temaga millestki rääkida. Ta võiks mõista minu unistusi ja eesmärke. Kuid ma leian, et kui armastad, siis sind ei saa häirida pisidetailid. Või ongi siis vaid üksikud inimesed, kelle vale samm sind närvi ei aja?

Kui suurt rolli võib mängida sellest valemis see, et inimesed on aina vähem rahul sellega, mis neil on? Me aina otsime ja tahame parimat, kuid ei märka, et võibolla meil on juba kõik hea olemas. Koguaeg on liiga vähe, mis oleks, kui peatuks ja mõtleks, et äkki me otsime liiga palju? Ma ei vaidle vastu, et me kõik peame leidma just endale sobiva mosaiigitüki, et teineteisega sobida, kuid äkki meil on pseoudo-ootused oma kaaslasele, mida polegi võimalik täita?

Kohtusin eile oma hea sõbrannaga, keda polnud kiire elu tõttu justkui sada aastat näinud. Rääkisime kogu vahepealse elu ära ja sinna juurde ka veel palju muud. Ta on üks neist, keda ma väga austan. Kõige suurem heameel oli mul selle üle, et tal läheb väga hästi – ta on saanud edukaks ja soovib aina kõrgemale tõusta. Ühel hetkel tekkis vaikus ning tundsin, et pean enda seest talle oma hetkel peas käiva mõtte välja ütlema. Sain aru tema edu valemi ja ehk avastasin enda omagi. Ta ei tegele inimestega, kes pole väärt tema aega. Just nii palju aega saab kasutada oma tuleviku loomiseks, kui sead bloki neile inimestele, kes ei vääri sind tegelikkuses. Ta valib enda kõrvale ainult parimad ja õigesti teeb – see toob talle eduka tuleviku ning ilusa elu.

Ja pärast seda kirjutasin oma seinale järgmise lause teiste ridade vahele: Tegele iga päev oma elu ehitamisega ning vabane inimestest, kes sinu aega ei vääri. Vali alati esmajoones enda soovid, tegevused ning unistused. Vali ainult PARIM!

Mis on sinu jaoks parim?

“Kui sa kipud oma elus liiga palju mõtlema minevikule või sellega tegelema, siis palun saa aru ühest asjast: minevik on minevik, see on miski, milles sa ei saa enam midagi muuta. Kui arvad, et saad vanu suhteid klaarida või muuta, siis tegelikkuses pole see võimalik. Sa saad luua vaid homset tuleviku ja uut päeva paremini kui täna või minevikus. Seega lase lahti minevik ja loo endale hiilgav tulevik!”

 

Buduaarile Tuuli

Tuuli on blogija, kes iseloomustab ennast nii: “Minu suurimaks küsimuseks siin elus on Armastus. Kuidas end iga päev armastada ning leida see üks ja õige. Uurin ja urgitsen inimsuhetes ning soovin, et maailmas valitseks suurem armastus ja hoolimine!”

Vaata Tuuli blogi “Armasta ja naerata” SIIN