Tuuli blogi: kõik räägivad ööklubis muinasjutte

Tuuli blogi: kõik räägivad ööklubis muinasjutte

Esmaspäeva hommik, ikka veel hommikumantlis ja krunn peas. Kõrval aurab kohv ning viiruk täidab kodu kaneeliaroomiga. Kirjutan headest inimestest, stiilsetest inimestest ja armastusväärsetest inimestest.

Esmaspäeva hommik, ikka veel hommikumantlis ja krunn peas. Kõrval aurab kohv ning viiruk täidab kodu kaneeliaroomiga. Kirjutan headest inimestest, stiilsetest inimestest ja armastusväärsetest inimestest.

Peas mõlgub, et nii palju kohustusi oleks vaja täita – poodi minna, koristada, märkmik lahti teha või tööd teha. Kuid tundub õige olla just nii.

Peas käib must-valge film nädalavahetuse seiklustest. Seljataga on huvitav nädalavahetus. Mu 90aastane vanaema ütles täna telefonis hõisates, et ta on nii õnnelik mu üle. Tal on hea meel, et ma elan ja ei raiska noorust. Et ma naudin elu ja loon põnevaid seike oma ellu. Ta on õnnelik ja uhke mu üle – vanaema on õnnelik mu üle, vot see on väärtus!

Minnes tagasi nädalavahetuse seikluste juurde …

Reede õhtul oli üks suurem pidu, mis algas fotostuudios ning lõppes linnas. Sammud viisid klubisse, kuhu tegelikult satun kiire elu tõttu siiski harva. Kui juhtub see ime ning mul õnnestub end klubisse sokutada, siis üritan tantsupõrandal võtta justkui viimast.

Seekord kohtasin ühte huvitavat meest ning otsustasin, et kirjutan sellest – ilmselt on juhtunud selliseid olukordi miljoneid.

Tavaliselt pole mul kombeks klubis meestega tutvuda, ma lihtsalt ei usu sellistesse kohtumistesse. Kuid sellel õhtul paelus üks mees mind. Meie pilgud hoidsid kontakti pikka aega, kuni otsustasime teineteisele läheneda ning ühised sammud leida tantsupõrandal. Meil klappis hetkega kõik – meie pilk, meie käed, meie tants ja meie omavaheline kontakt. Ta oli pikemat kasvu ning välimuselt väga intelligentne ning haritud. Me ei rääkinud sõnagi, sest me justkui ei vajanud sõnu. Ühel hetkel võtsime kasutusse siiski ka sõnad, tuli välja, et ta on soomlane. Meie vestlus keerles selle ümber, et me mõlemad oleme vallalised ning põhjuseks on ajapuudus ning palju tööd. Me olime tuttavad vaevalt tunni, kui juba ta üritas mind omada – mul oli keeruline pöörata pilku teistele meestele või nendega tantsida. Ometigi oli see minu jaoks õhtu nautida elu.

Ta üritas mind tirida ühele ning teisele poole, kuid ühel hetkel otsustasin kaduda. Minu hommik või siis päeva algas hoopis teistmoodi, kuid mitte temaga.

Kuna vahetasime visiitkaarte, siis juba järgmisel päeval oli ta mul Facebooki sõprade hulgas ning vestlus algas taas.

Ta üritas minust rohkem teada saada ning uut kohtumist kokku leppida. Mind aga vaevas mingi okas hinges ning mõtlesin, et päris nii lihtne see olla ei saa. Küsisin uuesti küsimuse, kas ta on tõesti vallaline. Seekord oli plaat vahetunud ning täna kuulsin hoopis seda, kuidas kahjuks tal on abikaasa ning kaks last.

Tundub, et ma ei eksinud ka seekord – klubis ei ole mõtet tutvuda kellegagi või siis tuleks mõelda enne peole minekut välja muinasjutt mõnele sümpaatsele härrale.

Kui hiljem sõbrannaga selle üle arutlesin, tuli välja, et hoopis mina olen ajast maha jäänud. Sõbranna esitas suurte silmadega küsimuse, et kas mina polegi siis muinasjutte käinud klubides rääkimas? Tõesti ei ole. Kuid tema ütles, et see on tavaline – lähed klubisse, valetad end targemaks, paremaks või kaunimaks, nii lihtne see ongi. Mul on vaid küsimus, et MIKS? Paraku on valedega selline asi, et need tulevad välja. Milleks siis loopida tuulde sisuta sõnu?

Mulle meenub üks sari, kus inimesed kohtusid kiirkohtingul ning olles pikemalt juba kohtunud, tuli välja, et nad mõlemad valetasid algusest peale teineteisele oma elu ning karjääri kohta. Et ikka näida parem, edukam ja toredam.

Kas tänapäeva suhted rajatakse juba algusest peale valedele ning lõpuks elame ühes valedevõrgustikus, kus igapäeva elu täidavad vaid muinasjutud?

Ma jumaldan mehi, lihtsalt jumaldan. Ma võiks lihtsalt lesida tundide viisi ning vaadata magavat meest. Teda vaheldumisi paitada ja musitada, kallistada, kaissu pugeda ning käsi südamele panna. Aga ma jumaldan sisuga mehi, hingega, ausaid ja armastusväärseid. Kas see on muutunud defitsiidiks? Ma usun küll.

Buduaarile Tuuli

Tuuli on blogija, kes iseloomustab ennast nii: “Minu suurimaks küsimuseks siin elus on Armastus. Kuidas end iga päev armastada ning leida see üks ja õige. Uurin ja urgitsen inimsuhetes ning soovin, et maailmas valitseks suurem armastus ja hoolimine!”

Vaata Tuuli blogi “Armasta ja naerata” SIIN