Tuuli blogi välismaa meeste fenomenist

Tuuli blogi välismaa meeste fenomenist

Sellest, et Eesti naised lähevad välismaale meest otsima on palju kirjutatud ja räägitud. Viimasel ajal ei ole see enam teema, mida pandaks suure kella külge – see on tavaline, kui leiad armastuse välismaalt. Paljude segasuhete takistuseks ei saa isegi erinev keel või kultuur – armastus võidab kõik.

Sellest, et Eesti naised lähevad välismaale meest otsima on palju kirjutatud ja räägitud. Viimasel ajal ei ole see enam teema, mida pandaks suure kella külge – see on tavaline, kui leiad armastuse välismaalt. Paljude segasuhete takistuseks ei saa isegi erinev keel või kultuur – armastus võidab kõik.

Kas välismaa mees on sama huvitav nagu astuda murule, mis on rohelisem ja kus enne pole kõndinud?

Minu viimasel reisil puutusin kokku selle teemaga. Tõsi, veendusin, et välismaal ongi mehed rohkem avatud. Nad naeratavad tänaval nii soojalt, et üldjuhul tervitavad sind boonuseks rõõmsalt. Midagi imeliku pole ka selles, kui sinult küsitakse, kust sa tuled ja mis sinu nimi on.  Välismaa mehed lihtsalt on avatumad.

Kuna suur osa teenindajatest on mehed, siis saad restorani külastades eriliselt isikliku ja põhjaliku teeninduse koos sooja naeratuse ja tundega. Vahel on see nii hirmutavalt võõras, et valid teadlikult naisterahva teenindajaks.

Oma reisi ajal jõudsin ka armuda. Lisaks sellele, et välismaa mehed on rohkem avatud, on nad ka palju ausamad. Nad väljendavad koguaeg oma tundeid, jätmata midagi enda sisse. Nad on väga siirad ja ootavad seda ka naiselt. Küll aga on neid mehi ka Eesti meeste hulgas.

Aeg, mille koos veetsime, oli ilus. Jõudsime kogeda väga palju. Kolmel korral suutis nautimise rikkuda ära meespool, arvates, et võib-olla ta peaks siiski võtma jutuks selle, kas meil on suhe või mis ja kuidas edasi. Vestlus lõppes alati tema otsusega, et see suhe oleks ikkagi liiga keeruline. Mul oli kõigil kolmel korral väga raske mõista, miks me ei või lihtsalt nautida seda, mis praegu on. Kõik oli ilus sellel hetkel ja tuleb, mis tuleb.

Lahkudes mõistsin siiski, et see oli justkui ilus seiklus, mis lõppes sellel hetkel, kui sai mõlemale soovitud: “Good luck!” ning kallistatud ja suudeldud poolteist minutit. Välismaa mehed võivad olla siirad, ausad ja avatud, kuid nad suudavad ka üllatada. Sel hetkel, kus mees oleks võinud olla kõige rohkem mees – avaldada siiralt oma tundeid –  otsustas ta põgeneda, et mitte näha, kuidas ma lahkun.

Nii ma lahkusin sealt korterist, kuhu jäi nii palju häid mälestusi. Minu sees valitses täielik tühjus, põhjust oleks olnud olla rõõmus või kurb – kuid mina ei tundnud midagi. Lahkusin üksinda ja suurte kottidega nagu kaamel. Polnud enam seda mehe kätt ega õlga. Sel hetkel mõistsin, et pole need välismaa mehed midagi nii erilised. Hetkel, kus neid kõige enam vajad, on nad viisakate põhjustega läinud.

Mulle jäi mõistatuseks see, kas tõesti üks mees saab olla nii nõrk, et mitte suuta jätta hüvasti nii nagu oleks viisakas. Kas tõesti on nii raske ühel mehel öelda, et ka tema on kurb või tahab valada paar pisarat?

Rohi pole mujal rohelisem, või siiski?

Küll aga usun ma sellesse, et armumise takistuseks ei saa olla erinev keel või kultuur. Üks õige armastus ületab kõik suured mäed ning koos saadakse kõigest üle, kui seda vaid tahetakse.

Kui mul oleks veelkord võimalus kogeda midagi sellist, siis ma ei ütleks ei. Sisimas isegi loodan ja ootan, et mind ootaks veel ees sellised kogemused. Küll aga ei saa ma eitada tunnet, et sellised seiklused on vaid hetkelised roosadel pilvedel hõljumised. Võib-olla vahel muutuvad roosad pilved reaalseks?

Mina välismaa meeste fenomeni ülesse ei leidnud. On see lihtsalt inimlik tunne, et kõik võõras ja uus on huvitav, või tõesti ongi välismaa mehed paremad?