Joshua Belli eksperiment: kas märkad ja väärtustad ilu?

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuarikuu hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi muusikat.
Selle 45 minuti  jooksul läbib seda jaama ligi 2000 inimest.  

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu aga kiirustab siis edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja liigub edasi.

10 min hiljem:
Väike poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema sikutab teda ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub ka mitmete teiste lastega.

45 min hiljem:
Muusik on mänginud katkestamatult.  Kuus inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega. Paarkümmend inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

Keegi ei teadnud, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, pilet maksis 100 dollarit.

Joshua mängis metroojaamas inkognito. See oli organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist "Märkamine, maitse ja prioriteedid".

Kas me märkame ilu argises keskkonnas, keset kiirustamist?

Kas peatume, et  seda väärtustada?

Kas tunneme ära andekuse harjumatus kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, on et - kui meil ei ole aega hetkekski peatuda ja kuulata imelist muusikut, kes mängib jumalikku muusikat... siis kui palju muud meil märkamata jääb... ?


Vaata videot eksperimendist: