Mario eksperiment: 50% autojuhtidest läheb närvi, kui jalakäija pole piisavalt kiire

Tegin taas ühe eksperimendi ning jagan seda meeleldi ka teiega. Sel korral kehastusin karkudega lombakaks, kes vöötrajal teed ületas. Päris lõbus päev oli. Tore, et ellu jäin.

Tegin katset kahes kohas - Tallinna kesklinnas Liivalaia tänaval ning Tabasalus. Valisin need kohad, et oleks võimalikult erinev liiklus. Tabasalus on vähe inimesi ja kuigi kehtib kiirusepiirang, siis autojuhid arvavad, et neil on õigus kihutada. Ja kuna autosid on vähe, siis nad leiavad, et mitte nemad ei pea jalakäijaga arvestama, vaid jalakäija peab nendega arvestama ning võib üle tee minna vaid siis, kui autojuht on mööda sõitnud. Tabasalus oli asi ikka päris hull, üks mees tahtis mind surnuks sõita. Pidurdusjäljed on siiamaani maas. Muidu oli viisakas mees, tuli autost isegi välja ja vabandas, aga siis lõppu pani pirni - ütles, et auto on suur ja raske, seda on palju raskem pidurdada, kui inimest, ning seetõttu peaks inimene auto läbi laskma. Vot nii. Päris mitu autojuhti ei kannatanud ära, kuni ma teed ületasin karkudega, ning hakkasid minust ringiga mööda sõitma. No kas tõesti see 10 sekundit päästab midagi nende elus? Või on pigem tegu närvihaigetega? Tõenäoliselt siiski vastus number kaks. Tabasalu kohta võib veel öelda nii palju, et umbes pooled ehk 50% autojuhtidest läksid närvi selle peale, et mul olid kargud ja ma ei kiirustanud üle autotee.

Linnas oli see statistika samasugune. Ainuke erinevus oli see, et kui seal ei tahtnud keegi mind surnuks sõita, siis üksteisele tahtsid nad küll tagant sisse kihutada. 

Huvitav tulemus oli veel see, et kõikidest autojuhtidest, kellega mul õnnestus silmside luua, olid kõige vihasemad autode roolis olevad naisterahvad. See oli mulle suureks üllatuseks, et naised, kellel on tavaliselt rohkem empaatiavõimet ja kelle emainstinktid hakkavad tööle nii kassipoega kui sõjafilmis haavata saanud sõdurit nähes, ei pilgutanud silmagi, kui mina karkudega üle tee lohisesin. 

Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud - 6 korda eksperimendi käigus kukkus mul keset teed ka midagi maha. Tulemus oli identne - mitte kordagi keegi (st ei autojuhid ega kaasjalakäijad) mulle appi neid kokku korjama ei tulnud. Mõni möödakäija naeris, aga roolis olnud inimesed olid KÕIK püha viha täis. Üks poisike lõi (ma loodan, et kogemata) mu ühe pangakaardi jalaga kaugemale. Aga autojuhtide näod jätsid kustumatu mälestuse. Mõtlesin, et võtan järgmisel korral fotokaamera kaasa, kui midagi sellist teen, sest muidu nagu ei usukski et eestlane nii kuri inimene on. 

Nüüd siis aga minu eksperimendipäeva pärlid. Toon välja 3 autojuhti, jätame sel korral nimed ja autonumbrid  ütlemata.

1. Musta Mercedes Benz'i meesjuht Tallinnas, kes hakkas närviliselt signaali laskma, kui ma üle tee komberdasin ja mul rahakott maha kukkus. Vehkis autos telefoniga ja kätega ning näitas ülepoomise märki. Ju ta kiirustas end üles pooma :D.

2. Musta Porsche Cayenne roolis blond naine, kes sõitis minust ringiga mööda kummide vilinal ja läbi akna oli näha, et ta harjutas pikka "s" tähte, ninast tuli auru ja tuld. Ju oli draakoni aastal sündinud. PS! Sel korral ei kukkunud mul midagi keset teed maha.

3. Ja lõpuks kõige vürtsikam liikleja, vana punase Toyota Corolla roolis vene mees. Tema keris akna alla ja sõimas mind vene keeles. Mäletan sõnu "jobannõi", "sukin sõn" ja "ubju". See ei tulnud muidugi tühjast kohast - teda ajas närvi see, et mul kukkusid magnetkaardid keset teed maha. Appi keegi ei tulnud, rääkimata venkust, kes lihtsalt vist vihkab invaliide. Loodame, et tema jalad on elu lõpuni kiired nagu jänesel.

Siit loo moraal - kui sa pole ilus, tark ja osav, oled väheke aeglane, vanainimene, invaliid või uimerdav laps, siis istu parem kodus, sest Eesti ühiskond vihkab sind.