Merje: varastan, sest asjad pole oma hinda väärt

Tõenäoliselt poleks me kunagi Merjega (nimi muudetud) tuttavaks saanud, kui üks Buduaari töötajatest poleks silmanud ühte ligi 30-aastast kaunist naist Tallinna Kaubamajast prooviruumis selga proovitud pluusis välja astumas.

Merje jäi mulle juba poes silma, sest tegu oli väga kena naisega. Ta jalutas poes ringi seljas helesinine top ja teksaseelik. Pool tundi hiljem kõrvuti prooviruumides riideid selga proovides panin tähele, et Merjel on seljas uus pluus - see, mida ta just kabiinis selga proovis. Rahulikul sammul astus kaunis naine garderoobist välja ja liikus otse välisukse poole. Pannes seda tähele, jooksin naisele järele, et talle mu tähelepanekust teatada - ta unustas selga pluusi, mille eest pole makstud. Pluusi müügihind oli päris soolane, ligi 1500 krooni. Ja Merje ei näinud kindlasti välja kui naine, kel poleks seda raha maksta. Kuuldes, et tema pättus on avastatud, vastas Merje mulle enesekindlalt: „Mis see sinu asi on, oled turvamees või?“. Vastuse enesekindlus ehmatas ja üllatas mind üheaegselt sedavõrd, et pakkusin naisele diili - ma viin ise selle pluusi poodi tagasi ja ei anna sind välja, kui räägid mulle, miks sa seda tegid. Kuigi naine oli nõus oma mõtteid jagama, kulus tükk aega tema veenmiseks, et ka pluus tuleb tagasi viia.

Merje tunnistas, et see pole kaugeltki tal esimene kord ja väitis, et ka seljasolev seelik on ühest butiigist varastatud. „Selle sain endale väga lihtsalt, proovisin selga erinevaid mudeleid ja küsisin muudkui erinevaid suurusnumbreid juurde.  Lõpuks oli mu kabiinis 7 seelikut, loomulikult ei ole andureid küljes nendel riietel, mida tuuakse laost, nii et ilma suurema probleemita panin ühe seeliku kotti ja jalutasin välja,“ räägib kaunitar ja uhkustab, et sai nii jälle kokku hoida ligi 2000 krooni. Uurides Merjelt, millega ta tegeleb, selgub, et kaunitari ei aja varastama mitte rahahäda vaid põhimõte. „Ma pole lihtsalt nõus maksma sellist hinda mingi kangajupi eest,“ põhjendab ta varastamist.  Merje usub, et on varastanud viimase 5-6 aasta jooksul kokku ligi sadakond asja. „Osad olen ka rahaks teinud,“ räägib ta. „Keegi küll ei tea, kust  mu asjad pärit on, ja vaevalt keegi oskab isegi kahtlustada, et ma neid tasuta võtan, sest vaevalt, et naine, kel on kõrvas briljandid, käib poes vargil.“ Merje ütleb, et hoolitsetud, stiilset ja rikka välimusega naist ei oska keegi varguses kahtlustada. „Ükskord sain isegi nii endale ühed kingad, et palusin poemüüjal anduri küljest võtta, kuna see hõõrus. Seejärel läksin garderoobi ja panin kingad kotti,“  kinnitab Merje, et varastada on väga kerge, peab lihtsalt enesekindlust olema. Turvakaamerate ja turvamärkidega pole professionaalsel varastajal mingit probleemi, sest tähelepanelikkus on kõige alus.
Merje on ka turvamärkidega tooteid poest välja viinud. „Turvamärkidega asju ma ei armasta, nendega on parajalt jama, aga noh, kõik mis inimese leiutatud, on võimalik inimesel ka lahti muukida.“ Merje räägib, kuidas tindiga täidetud turvamärki eemaldada ja soovitab enne eemaldamist selle sügavkülma panna. „Seal on selline trikk, et kui hakkad vägivaldselt turvamärki eemaldama, siis läheb see tindiampull katki ja määrib riide ära, seetõttu on seda natuke keerulisem küljest ära saada. Mina teen nii, et panen riide enne sügavkülma, et tint ära külmuks, ja eemaldan siis selle turvamärgi. Teine võimalus on eemaldada seda veekausis, siis lahjeneb tint kohe vette ja tumedamate riiete puhul ei jää kangale mingit jälge. Valge riide puhul seda siiski teha ei saa, sest see vesi on siiski tugeva sinise tooniga ja kangas värvub sinakaks.“

Sel korral leppisime Merjega kokku, et ausa ülestunnistuse eest viin tema varastatud asja tagasi poodi ja sokutan vaikselt riiulisse tagasi. Aga mis saab järgmisel korral, seda mina ei oska öelda, sest Merje jääb sõnades endale kindlaks: „Mina varastamisest ei loobu, see on mul veres, olen selles väga osav, sest olen seda lapsest peale teinud.“

Steffi Kallaste