Reklaam sulgub sekundi pärast

Esmakordselt Eestis – naiste MMA suurel areenil!

19. veebruaril toimub Tallinnas sportliku vabavõitluse üritus MMA Raju 7, kus esmakordselt saab suurel areenil võistlemas näha lisaks meestele ka naisi. Vastamisi lähevad Tartu sportlane Kaisa Rebane (amatöörrekord – 1 võit) ja Soome võitleja Iida Rimmi (amatöörrekord – 1 võit, 1 kaotus). Matš peetakse amatöörreeglite järgi.

 

Sportlik vabavõitlus (ingl. k mixed martial arts, MMA) on võitlussport, mis ühendab endas kolm olümpiaala – poksi, maadluse, judo – ja teised kahevõitlusalad. Raju on sportlik võitlusareen ja meelelahutuslik vaatemäng, kus kohtuvad kahevõitluse parimad sportlased. See on Eesti suurim sportliku vabavõitluse show- ja spordisündmus.

 

Buduaari intervjuu küsimustele vastab tuleval laupäeval esmakordselt suurel areenil puuri astuv Tartu sportlane Kaisa Rebane.

 

Kaisa, palun selgita Buduaari lugejatele mis on MMA?

MMA on täiskontaktne kahevõitlusala, mis ühendab endas poksi, maadluse ja maasvõitluse parimad omadused. Enamikule seostub MMA puuri, reeglite puudumise ja poolpaljaste võitlevate meestega. J Tegelikkuses on asjad teisiti: sellel spordialal on kindlad reeglid, puuri kasutatakse eelkõige võistlejate endi ohutuse tagamiseks (puuriseinad hoiavad võitlejad paremini võistlusalal kui näiteks poksiringi nöörid) ning nagu ka käesolevast intervjuust välja tuleb, ei ole see spordiala ainult meestele. J

 

Tundub päris karm spordiala. Miks sa sellega tegeled?

Minu jaoks on MMA (ja üldse sport) elumudel. Siin toimib kõik samamoodi nagu väljaspool teeningsaali või puuri, ainult lihtsamalt, otsekohesemalt ja sirgjoonelisemalt. Pole paremat viisi õppida, et millegi saavutamiseks tuleb selle nimel sihipäraselt ja teravalt tegutseda.

 

Tegelen MMA-ga, sest see pakub mulle nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes kõige enam arenguvõimalusi. Mul on alati olnud suhteliselt halb koordinatsioon ja kehatunnetus. Üks treeninutega alustamise põhjusi oligi nende külgede arendamine. Praeguseks leian, et MMA on oma eesmärki vägagi edukalt täitnud. Teiseks on kontaktsport piisavalt intensiivne. Mulle meeldivad rasked trennid ja nendega edukalt hakkama saamisest tekkiv heaolutunne.

 

Lisaks kõigele on MMA oma mitmekülgsusega ideaalselt kogu keha treeniv ala. Olles tegelnud jooksmise ja ratsutamisega, tean, kui ebaproportsionaalselt need alad võivad lihaseid arendada. MMA-ga seda probleemi ei teki.

 

Millised näevad välja MMA treeningud ning millised on võistlused?

Trenni põhiosa koosneb tehnikadrillidest, kus mõõdukalt vastu hakkava paarilise peal harjutatakse trennis ette nähtud teemaga seonduvaid tehnikaid. Lõpus on tavaliselt 3–4 ringi sparri, kus saab suurema vastupanuga kõik eelnevalt õpitud võtted võitluses kokku panna. Trennide põhimõte on elusus, mis tähendab, et kõike õpitakse võimalikult reaalselt vastu hakkava vastasega; vastupanu on parajasti nii suur või väike, et võimaldab mõlemal õppida. Trenn algab soojendusega ja lõpeb jahutuse ja venitusega nagu ikka.

 

Võistlusel on kindlaks määratud reeglid, mida järgides tuleb vastane nokauteerida nagu poksis, alistatada valuvõtte või kägistusega ning võimalus on ka kogu matši vältel edukat domineerimist näidata ja võita matš kohtunike otsusega.

 

Tundub päris vägivaldne spordiala. Kas trennis saab ka haiget?

Minu jaoks seostub vägivalla mõiste teise inimese iga hinna eest vigastamisega vastu ohvri tahtmist. Vägivald leiab aset kontrollimatutes oludes, kus on reaalne oht, et vägivalla rakendaja ei peatu enne, kui vastane on tõeliselt kahjutuks tehtud. MMA on aga sport oma kindlate reeglitega, mida mõlemad võitlejad vabatahtlikult järgivad. Puuris on kohtunik, kes tõsise kehavigastuse tekkimise ohu korral matši katkestab, ja 5 m raadiuses on arstid.  Lisaks ei koosne võitlus mitte suvalisest üksteise suunas lahmimisest, vaid ideaaljuhul siiski ilusatest ja tehnilistest võtetest. Seega – ei, MMA ei ole vägivaldne.

 

Loomulikult saab trennis mõnikord ka haiget. Valuga hakkama saamine on üks osa selle spordiala ettevalmistusest samamoodi, nagu alpinistide jaoks on vältimatu külmaga või pikamaajooksjate jaoks tugeva väsimusega toime tulemine.

 

Milline on sinu taust ning kuidas sa üldse jõudsid MMA-ni? Kas tegeled veel millegagi peale sportliku vabavõitluse?

Õpin Tartu Ülikoolis 3. kursusel füsioteraapiat. Spordiga olen tegelnud alates 9. eluaastast. Alustasin ratsutamisega, millega olin nii treeneri kui võistlussportlasena seotud 12 aastat. Vahele mahtus ka mõned aastad orienteerumis-, alpinismi- ning kaljuronimistreeninguid ja langevarjuga hüppamist. MMA-ni jõudsin tänu Tartus klubis Elustreening Eesti toimunud üldfüüsilise treeningutele, mida võtsin alpinismitrenni täienduseks. Juba paari kuu pärast tekkis MMA-trenne kõrvalt vaadates ala vastu huvi ja baaskursusele tulin juba kindla plaaniga selle alaga tõsisemalt tegelda ja kindlasti ka võistelda.

 

Hetkel teenin lisaraha spordimassaaži ja kõrgtöödega (katustelt lume rookimine). Kuna mu eelmine spordiala oli alpinism, võibki katustel käimist pidada väikestviisi hobiks ja alpinismitrennis õpitud oskuste nö „soojas hoidmiseks“. Spordist vabal ajal teen samu asju, mida enamik inimesi: loen raamatuid, kuulan muusikat ja vaatan filme. Natuke on mu hobi vist ka tervislike toitude valmistamine ja muidugi nende söömine. J

 

Mida arvavad sinu vanemad sellisest spordialavalikust?

Ema on igapidi väga toetav! Tõtt-öelda on see isegi veidi uskumatu, kui mõistvalt ta mu kummalistesse spordialadesse on alati suhtunud. Näiteks on ta käinud mul pika mantli ja kontsakingadega võistlustel hobust hoidmas või soovinud rõõmsalt edu, kui teatan, et astun kohe lennukisse, et sealt varsti välja hüpata. Ilmselt pole just tavapärane, et muidu väga murelik ema käib hea meelega võistlusi vaatamas ja on spordialast siiralt huvitatud. Tuleb tunnistada, et ehkki ma ilmselt teeksin kõiki samu asju ka siis, kui kõik selle vastu oleksid, on lähedaste toetus tohutult oluline ja jõuduandev.

 

Kuidas suhtud inimestesse, kelle arvates naised ei tohiks sellise spordialaga tegelda?

Suhtun sellistesse inimestesse mugava ignoreerimisega. J Kahtlemata on ühiskonnas sügavalt juurdunud soorolle mõnel raskem teise nurga alt vaadata kui teisel ja ma austan nende inimeste arvamust. Tegelikult polegi selliseid palju, kes arvaksid, et naised EI TOHIKS selle spordiga tegelda, pigem ollakse uudsihimulikud. Pärast väikest selgitustööd igapäevaste treeningute tehnilisusest ja spordialast üldisemalt saadakse aru, et asi ei olegi nii karm, kui välja paistab – MMA sobib huvi korral ka naistele.

 

Kui paljud sinu sõbrannad harrastavad MMA-d?

Kahjuks ei saa ma öelda, et väga paljud. Enamik naisi Eestis tegeleb sportliku vabavõitluse ühe osa – Brasiilia jiu-jitsuga, mis ei sisalda lööke ning keskendub peamiselt vastase alistamisele valuvõtte või kägistusega.

 

Kas MMA sobib naistele ka enesekaitseks?

Kindlasti sobib MMA enesekaitseks kõigile, kuna on väga mitmekesine ja funktsionaalne kahevõitlusala. Lisaks muudab trenn enesekindlamaks ja parandab füüsilist vormi, seega võib juhtuda, et konfliktisituatsioonis polegi vaja käsi käiku lasta, vaid enesekindel olek hoiab probleemidest eemal.

 

Mainisid toitude valmistamist ja söömist. J Buduaari lugejaid huvitab kindlasti, kas sporti tehes toitud kindla dieedi järgi? Kuidas hoiad kaalu?

Toiduga on vist kõigil sportlastel, kelle spordialas on kaalukategooriad, erilised suhted. J Mulle meeldib palju süüa, aga kuna liiga kaloririkkaid asju loomulikult ei saa palju süüa, paneb see mind pidevalt uusi tervislikke ja lahjemaid roogi välja mõtlema. See on osutunud päris huvitavaks hobiks.

 

Üritan tarbida võimalikult vähe kiiresti imenduvaid süsivesikuid ja rohkem valku ning tervislikke rasvu. Kohati on see muidugi raske, aga olen seda juba nii kaua teinud, et tervislikud toidud tunduvadki kõige maitsvamad, pealegi on enesekontrolli tunne ka midagi väärt. Lisaks annab valede asjade söömine valel ajal trennis nii kõvasti tunda, et kaob igasugune isu päev läbi saiakesi süüa.

 

Ega sa ei karda sellise spordialaga tegeldes oma välimuse pärast: vigastused, armid või ehk ka kaduv naiselikkus?

Ei karda. Enamasti õpitakse trennides tehnikaid ja kohandatakse sealjuures vastupanu vastasele sobivaks. Seega on tavatrennis väga väike võimalus nii kõvasti vigastada saada, et sellest arme või püsivaid tervisekahjustusi tekiks. Võrreldes MMA-d oma eelmiste spordialadega, võin küll öelda, et tõenäosus vigastada saada on ligilähedane iga muu trenniga.

 

Kahtlemata aga juhtub vahel igasugu asju. Vigastuste osas meeldib mulle mõelda, et kui ma armastan oma sporti, siis armastan ma ka kõike muud, mis sellega kaasenda võib. Vigastused on spordi osa ning nendega tuleb tegelda – ennetada ning osata ravida. Vahel annab vigastus võimaluse ja aja treenida seda, millele muidu tähelepanu ei pööra, näiteks teha stabiliseerivaid ja lihasdüsbalanssi korrigeerivaid harjutusi. Füsioterapeudina annab iga enda või treeningkaaslase vigastus võimaluse selle kohta midagi välja uurida, nii et pole halba ilma heata. J

 

Ma ei arva, et spordiga tegelemine kedagi mehelikuks teeks, lihased on alati ilusad, välja arvatud juhul, kui neid katab paks rasvapolster. Füüsilise vormi puhul pean oluliseks pigem funktsionaalsust kui välimust. Kui mul on oma vormi juures mugav ja hea teha mulle meeldivaid asju, siis järelikult on kõik korras (õnneks mulle lihtsalt meeldib trenn, mitte teleka ees kommisöömine).

 

Teiste sõnadega – arvan, et oluline on end eelkõige hästi tunda ja vastata enda kuvandile, mitte kellegi teise omale. Lisaks – tugev lihasmass naissportlastel tuleb aastatepikkuse tööga ja on jabur arvata, et natuke lihaseid treenidnes hakkab kohe lihasmass vohama. Pealegi on ilu vaataja silmades ja mõistlikult laiad õlad ei näe sugugi halvad välja. J

 

Kas õhtul pärast trenni paned kleidi selga, kingad jalga ning lähed pidutsema? J

Mul pole midagi kleidi ja kingade kandmise vastu, aga enamasti eelistan vaiksemalt sõpradega koos aega veeta, eriline pidutseja ma ei ole. Pealegi on trenn alati minu jaoks kõige tähtsam olnud, nii et kui pidu algab näiteks kell 21 ja trenn lõpeb 21.30, siis ei ole küsimust, mida valida

 

Juba vähem kui nädala pärast saab esmakordselt Eestis näha suurel areenil naiste MMA-d, kus võistled ka sina. Miks sa võistled?

Võistlen, kuna võistlusteks valmistumine annab mulle võimaluse oma elu ka muudes valdkondades paremini korraldada ja periodiseerida. Regulaarse võistlusgraafiku korral on mu tegemised jagatud nt kahe-kolmekuulistesse tsüklitesse, mis on just paras aeg lühiajaliste eesmärkide seadmiseks ja enda paremaks motiveerimiseks.

 

Lisaks meeldib mulle võistluseelne tiimitunne, see aeg, kui kõik tegutsevad ühe eesmärgi nimel. Ehkki võistlusettevalmistuse ajal on nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt raskeid momente, on võistluseelsete trennide õlg-õla kõrval tegutsemine siiski meeldivalt toetav ja motiveeriv. Kõige suuremad ja magusamad võidud ei ole mitte võistlustel medaliga poseerides, vaid need, mis on saavutatud ettevalmistusperioodil oma arengut tajudes. See tunne, et enne matši on kõik võimalik juba tehtud ja et ma olen iseendas nii palju võitnud, on peamine põhjus, miks ma olen võistelnud kõigil oma spordialadel ja nüüd ka MMA-s.

 

Lisaks meeldib mulle võistlustega kaasnev melu ja võimalus end uues olukorras proovile panna.

 

Aitäh, Kaisa! Soovime sulle edu!

Vaata galeriid!

Kõik pildid on pärit Raju 5 päevaselt amatöörürituselt, kus Kaisa tegi oma esimese matši MMA-s.

 


Vaata ka http://mma.ee

 

Soovid tasuta piletit?

Vaata siia: http://buduaar.ee/Foorum/Forum/Auhinnad

 

Buduaar

[gallery ids="1935423,1935428,1935435,1935442,1935448,1935455,1935462"]