Susan Luitsalu kirjutab: Millised on uued, reaalsed naised?

Et hommikul peale äratuskella mitte unne tagasi vajuda, haaran tavaliselt telefoni järele ja hakkan Instagrami lappama. Unise pea jaoks piisavalt ajuvaba ja samas ärkvel hoidev  tegevus.

Kui on aga vaja end kiirelt eriti virgeks saada, tuleb otsida üles ilus pilt supervormis modellist, saledast kuulsusest või mõnest trennimaniakist. Ühest küljest mõjuvad need tegusad inimesed väga motiveerivalt (tahaks kohe trenni minna), aga see pole põhiline. Pigem ärritab silmad pärani lahti see, mis toimub fotode all kommentaariumis. Mustmiljon naist on võtnud nõuks avaldada arvamust, et kodanik pildil on kas liiga kõhn, liiga treenitud, näeb piinatud välja, tema tagumik on liiga väike – no mida iganes, igatepidi on kõik valesti. Koos ilkumisega käib tavaliselt kaasas ka hala, kuidas meedia surub peale kõhnu kehasid.

Noh, okei, moe- ja reklaamitööstus valivad oma nägudeks ja kehadeks ikka need kõige ilusamad ja peenikesemad, aga kas selle vastu võitlemisel aitab kellegi Instagramis ründamine? Otse ja isiklikult? Ei. Kui sul meedia poolt kujundatud mallid okse kurku toovad, siis mine ja ole uhkusega paks, loo mingisugune ühing, mine protesti mõne ajakirja toimetuse ukse taga, nõua XL-suuruses modelle – tee midagi sellist, millest reaalselt kasu tõuseks. 

Kuigi ma ei saa aru, kuidas see veidi kogukamate modellide promomine vähem mingisuguse malli peale surumine on ... Tekitatakse lihtsalt uus šabloon, millesse naised mahtuma peavad ja ikkagi on ilge peavalu neil, kes ei suuda end number suuremaks süüa või number väiksemaks treenida. No näiteks ... Ma ise olen suurus 38, kuid hiljuti sain ühe USA ajakirja moeseeriast teada, et „reaalne” naine on suurus 44. Tuleb välja, et ma pole päris naine! Kolm numbrit minna veel! Mõtlesin, et peaks helistama sinna toimetusse ja neilt pitsat tellima.

Loomulikult on kuskil sada miljon naist, kes selle moeseeria peale rahulolevalt mõmisevad, et lõpuks on õiglus jalule seatud. Aga kammoon – ega see uus „reaalne” naine mingi meedia patukahetsus või lohutusauhind pole. See uus šabloon on lihtsalt järjekordne manipulatsioon. Turundustaibud Ameerikas on ammu ära jaganud, et kuna rahvas on end suureks söönud, tekitavad igasugused kõrsik-naised ainult pahameelt, kadedust ja jumal teab mis tumedaid tundeid veel. Nüüd on viimane aeg tarbijale pugeda, modellid viis numbrit suuremaks puhuda ja seda uut tulemust „päris” naiseks nimetada.

Selles valguses võiksid kõik staažikad kehateadlased Instas, Facebookis ja mujal käbi oma sellestsamusest välja tõmmata ja aru saada, et igasugune kehakriitika on see, mis nõudmisi naistele ja sellega seotud stressi ainult võimendab. Nii on ju lisaks traditsioonilisele meediale veel ka hord sotsmeediakasutajaid, kellele justkui meeldima peaks. Veel üks filter, millest tuleb läbi mahtuda. Lühidalt öeldes – oma ilkumisega ei võitle me mingite normide vastu, vaid tekitame uusi juurde.

Aga üleüldse – miks peaks kedagi huvitama mingi teise naise keha, vööümbermõõt või kinganumber? Mida see sulle annab, kui sa kellegi välimust kommenteerid? Ma võin Instagramist vaadata, et ohhoo, mis kena kõhulihas, aga reaalselt pean viie minuti pärast ikkagi üles tõusma ja duši alla minema. Kui ma hakkaksin süvenema ja analüüsima ja veel kommentaari välja mõtlema ja seda valmis toksima, jääksid mul vaatamata pooled sõprade pildid – need inimesed, kellega ma päriselt suhtlen ja kelle elud mulle päriselt korda lähevad. Põhimõtteliselt raiskaksin oma kalli aja sellele, et öelda Gisele Bündchenile, kes mu kommentaari mitte kunagi ei loe, et ta teeb liiga palju trenni. Jabur ju. Pigem võiks täiskasvanud naine endale teadvustada, et iga ajakirjas välkuv puusakont ei ole vandenõu kedagi anoreksialainele tõmmata ja modellid pole peenikesed selleks, et kellelegi kuskil midagi peale suruda, vaid seepärast, et riidepuu peal langeb kangas kõige paremini. Ja et tegelikult on iga pildi taga päris naine, keda need kommentaarid võibolla kurvastavad. Ja et selle üle, mis see „päris” naine on, ei saa keegi otsustada – kõik me oleme päris naised.

Aga noh, kui endiselt jääb teise naise tagumik sulle hinge peale istuma, tuleb vist enda sisse vaadata ja küsida, milles tegelikult asi on – kas ma tahan ka sama suurt/väikest tagumikku? Trenni ja toitumisega annab nii mõndagi ära teha!

Buduaarile Susan Luitsalu

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2014

Susani järgmist kolumni saad lugeda juba Buduaari ajakirja suvenumbrist!