Üksinda kolme last kasvatav Janika Koch-Mäe: lahutades teadsin, et...

Personaaltreener ja videotreeningute keskkonna Sinutreener.ee asutaja Janika Koch-Mäe tõdeb, et tema otsus lahutada ei tulnud üleöö ega olnud ka lihtne – kolme väikese lapsega tundus see nii mõnelegi hulljulge idee. Ka mitmed pangad välistasid esialgu igasuguse võimaluse kodulaenu saamiseks – üksikema kolme lapsega – kas te teete nalja? Janika räägib oma teekonnast üksikemana ja annab nõu ja julgustust, kuidas hakkama saada.

Inimesed muutuvad ajas

Janika usub, et inimesed, nende soovid, eesmärgid ja väärtushinnangud muutuvad ajas. Inimesed kasvavad ka ajapikku lahku. Nii võib leida end olukorrast, kus miski peale laste ei seo.

Janika hakkas 30ndate algul üha rohkem mõtlema sellele, mida ta elult soovib, mis on tema missioon ja kuhu ta jõuda tahab. „Üha enam kummitas mind mõte, et mis saab siis, kui oma surivoodil mõistan, et ma ei ole elanud sellist elu, nagu olen soovinud ja see mõte hirmutas. Oma sisekaemuses jõudsingi tõdemuseni, et elu, mida elan – see ei ole see, kus end näen. Muidugi oli otsuse tegemisel väga palju hirme – alates majanduslikust ebakindlusest lõpetades hirmuga üksijäämise ees,“ nendib ta.

Mõningad hirmud said maandatud juriidilise nõustamisega. Pikalt oli raske loobuda oma kodust – otsus leida uus kodu ja kolida võttis juba aasta. Janika soovitab teha keerulisi otsuseid eemal ja üksi vaagides. Temal sündis see otsus Caminol Portost Santiago de Compostelasse (kus sai 9 kg seljakotiga kõnnitud 280 km). See matk andis võimaluse vaadata oma elu eemalt – analüüsida, mõtestada ja otsustada.

Janika on väga eesmärkidele orienteeritud inimene: kui sai vastu võetud otsus endale uus kodu leida ja see unistuste kodu kinnisvaraportaali müüki tuli, vahetus hirm majandusliku toimetuleku ees eesmärgiga see kodu endale laenuga osta. Otsusele järgnes ligi aasta hullumeelset töötamist mitmel erineval töökohal ning see väljavalitud unistuste kodu ootas teda ära. „Olen kindel, et mäletan elu lõpuni päeva, mil oma esimese päris enda kodu võtmed sain. Olen alati teadnud, et olen töökas – valmis pingutama palju ja tegema pikki päevi, kui selleks vajadus on. Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes on leidnud töö, mida armastavad,“ on tal hea meel.

Esimestel aastatel tekkis muidugi mitmeid ootamatuid kulusid. Näiteks uue kodutehnika, küttesüsteemi vahetuse jm näol. Sellistes olukordades on palju abi tutvusringkonnast. Näiteks sai Janika oluliselt soodsamalt vahetatud kodul katuse, soetatud tehnikat. Ta soovitab samas olukorras olijatele mõelda läbi oma sõbrad-tuttavad ja mitte karta küsida nõu ning abi. Üldse on ta seda meelt, et „räägi inimestega“ – keegi tunneb alati kedagi, kes sind mingis teemas aidata saaks.
Ootamatuteks kulutusteks soovitab ta hoida väikest varu, sest neid kulutusi ikka tekib.

Lisaks majanduslikule iseseisvumisele pidi ta süvenema ja tegelema teemadega, millega ei olnud kunagi varem kokku puutunud, kuid seegi andis võimaluse areneda.

Janika tunnistab, et üksijäämise hirm näris teda nii enne kui ka pärast lahutust pikalt. See nõudis veidi suuremat sisemist tööd iseendaga. Aasta pärast lahutust tegi ta selle teemaga rahu ja hakkas üksiolemist tõeliselt nautima. Naine loobus mõttest, et peaks kindlasti enda kõrvale kellegi leidma ning keskendus iseendale ja lastele.

ABC, millega peab iga naine arvestama, kui jääb lastega üksi

Kindlasti tasuks juba varasemalt jooksvalt säästa ja raha kõrvale panna. Janika on tagantjärele kordi mõelnud, et oleks võinud näiteks lapsehoolduspuhkuste ajal rohkem säästa, kuid samas – kes meist elu ette teab ja ega kahetsus minevikku ei muuda.
Arvestama peab sellega, et igasugused kulutused jäävad enda kanda, millele esialgu võib-olla kohe ei tule – auto hooldus- ja remondikulud kasvavad auto vananedes, samuti suve- ja talverehvid; lastega võib tekkida ootamatuid kulutusi seoses tervishoiuga ja viimasel aastal on üleüldise majandusliku olukorraga märkimisväärselt kasvanud nii eluasemelaen kui ka kommunaalkulud. Ka sellega tuleb ette arvestada.

Siiski tõdeb Janika, et ei saa öelda, et ta on lastega pidanud paljust loobuma. Pigem on nad pidanud suuremad kulutused läbi mõtlema ja arutama, et ei raiskaks asjatult raha. Sünnipäevadeks ja aasta lõpus heade koolitulemuste puhul on saanud laste soovid täita, samuti on reisitud nii Eestis, lähiriikides kui ka kaugemal. Pere ei söö küll tihti väljas ega telli palju toitu koju, kuid paar korda kuus lubatakse sedagi.

Janika arutab tihti rahaasju lastega läbi – nad teavad üldjoontes, palju on igakuiselt kodulaen ja kommunaalkulud ning kui palju ema iga treeninguga teenib. Ta leiab, et lapsed võiksid olla majanduslike teemadega kursis – kust raha tuleb ja kuhu kulub.

Kuidas toita kolm last ja ennast 500 euroga?

Septembris esitas Janika endale väljakutse „Kuidas toita kolm last ja ennast 500 euroga“. Ta selgitab, et on seda ideed pikalt mõelnud, kuna toidukulusid on võimalik väga hästi optimeerida ning jälgida.

Ta lisab, et toidueelarvega toimetamine nõuab veidi rohkem ettemõtlemist ja planeerimist, kuid üldjoontes selles midagi keerulist ei ole. Tore on ka lapsed projekti kaasata, arutada, palju kulunud on, koos toidupoes käia ja panna neid hindu ning koguseid võrdlema.

Janika on veendunud, et oma toidukulusid analüüsides on tegelikult võimalik palju kokku hoida. „Olen olnud alati arvamusel, et meie toiduvalikute- ja võimalusterohke elu on privileeg ning asjatult ei tarbi ning kergekäeliselt toitu ära ei viska. Annan seda mõtteviisi ka lastele edasi. See ei tähenda muidugi seda, et meie toidulaud on üksluine ja igav – ka eelarvet jälgides on võimalik tervislikult ja täisväärtuslikult toituda ning aeg-ajalt ka väljas söömist lubada. Tore on lapsi ka ühisesse toidutegemisse kaasata – kust nad siis muidu toiduvalmistamist õpiksid?“ arutleb ta.

Oluline on aja planeerimine

Aja suhtes on Janika alati olnud natuke maksimalist, mis ühest küljest on hea: ta suudab ühes päevas korda saata väga palju; kuid teisest küljest sunnib end teinekord liiga palju tagant ja ei oska stepslit seinast välja tõmmata. Ta saab õnneks tõdeda, et olukord on viimaste aastatega tunduvalt paranenud ning järjest enam võtab teadlikult endale sellist aega, kus ei teegi midagi „kasulikku“.

Telefoni kalender on igapäevane abimees – sinna kannab Janika sisse kõik rühmatreeningud ja personaaltreeningud klientidega, samal ajal siis laveerides laste huvikoolide ja treeningutega. Järjest enam on hakanud lapsed kasutama ühistransporti, mis annab emale mõningast vabadust juurde. Erinevad vahepalad ja snäkid on tal autos igapäevaselt kaasas – ühest spordiklubist teise sõites on hea midagi suhu pista, sest muidu lõppeks lihtsalt energia otsa. Mõnel päeval juhendab ta kokku 6–7 treeningut (maksimaalselt 3–4 rühmatreeningut + personaaltreeningud) ja jõuabki kõnedele-sõnumitele vastata alles õhtuti.

Kui on vaja teha mingeid kirjalikke töid, siis ta pigem teeb seda hommikuti. „Õhtul koju jõudes väga arvutit avada ei tahaks – pigem kulub siis aeg laste kodutöödele, toiduvalmistamisele jm igapäevasteks toiminguteks. Magama lähen pigem varakult, et ikka 7,5 tundi uneaega välja tuleks (siis ärkan põhimõtteliselt ilma äratuskellata õigel ajal üles, mis näitab, et unetunnid on olnud piisavad) ja teen hommikuti varakult süvenemist vajavaid kirjatöid, vastan e-kirjadele ning lõikan videid,“ kirjeldab ta oma päevi.

Janika ütleb, et üldjoontes on igakuised kulud enam-vähem ette teada. Spontaanseid kulusid ikka tekib ja meelelahutust ta üldiselt ei keela. Pere käib regulaarselt kinos, reede õhtuti korraldatakse filmiõhtut snäkkidega kodus. Janika ütleb, et päris palju meelelahutust on võimalik teha tasuta või tagasihoidlike kuludega – käiakse vanalinnas jalutamas ja võetakse mõni huvitav muuseum ette ning pärast käiakse kas Kompressoris pannkooki või Gelato Ladies’is jäätist söömas. Janika selgitab, et see ei toimu igapäevaselt ning selle raha leiab alati. „Tegelikult on ju oluline, et oleme lihtsalt koos ja lapsed on rõõmsad ka ühise rattaretke või matka üle looduses ning kogume ju ikka mälestusi, mitte asju“, ütleb ta.

Emagi väsib vahel

Janika tunnistab, et eks ta ikka vahel väsib. Tema töö väsitab nii füüsiliselt kui vaimselt. Kuigi ta armastab väga muusikat, laulmist ja tantsimist, siis mõnel pikal päeval sõidab ta autoga koju täielikus vaikuses. Uni on tema jaoks äärmiselt oluline ja une arvelt ta naljalt enam hinnaalandust ei tee. Mõnikord tekib päeva keskel treeningutesse paaritunnine paus ja seda aega kasutab ta küll kodus väikese uinaku ja kohvi nautimiseks. Magama läheb Janika varakult ja reedeti temast enam „peolooma“ ei ole.

Reisimine on üks tema viis puhata – iga kell kulutaks ta raha pigem reisimisele, kui asjade jaoks. Ta naudib väga kultuuri, arhitektuuri, huvitavaid maitseid ja ajalugu.

Janika jalutab ka tihti looduses – just nädalavahetuse hommikuti. Saab rahulikult mõtiskleda ja värsket õhku hingata. „Üldse tunnen, et mind laeb kõige paremini siiski liikumises olemine – kas kuskile sõitmine, matkamine, merel ja mere ääres olemine, reisimine ja treeningute andmine samamoodi. Pingelistel perioodidel on just treeningute juhendamine olnud päästerõngaks,“ räägib ta.

Janika on täiesti seda meelt, et kõigega ei pea üksi toime tulema, kuigi jah – tunnistades, et 100% loota saad ainult iseendale. „Muidugi on minu kõrval minu lähedased – perekond ja sõbrad, kuid ka lahutades teadsin, et see on minu elu, minu otsus ja usk oli suur ennekõike iseendasse – et mina ise saan hakkama,“ kinnitab ta.

Viis nõuannet üksikemadele, et „koorma“ all kokku ei kukuks ja et elus säiliks rahu ja rõõm – lapsed vajavad ju õnnelikku ema:

Mõte: „Ükski raskus ei ole igavene“ – ka kõige rajum torm läheb ükskord mööda – olgu siis selleks murtud süda, pingeline aeg tööl või tüli.
Luba endale vahel mitte midagi tegemist – lihtsalt ole! Sest kogu aeg ei pea olema tubli, töökas ja kohusetundlik.
Kahetsus ei muuda minevikku ja hirm ei muuda tulevikku. Ei kaevu väga minevikku, sest midagi seal muuta ei saa. Mõnikord muidugi muretsen, et mis tulemas on või mis saab, aga siis tuletangi endale meelde, et nende asjade pärast, mida ise muuta ei saa, ei ole mõtet muretseda.
Kaasa lapsi kodustesse kohustustesse – nii saad ise endale veidike aega juurde ja õpetad lastele iseseisvust. Samuti on ka neil oluline aru saada, et kodused kohustused on kõigil ühised ning sina ei ole ainus koristaja, kokk ja aednik.
Oluline on saada oma aega – sest kui enda tass on tühi, ei ole võimalik ka teiste omi täita.