Teine õppetund: Leppimine on petmine

Kerge on minna lihtsama vastupanu teed ning probleemide tekkimisel vastutus oma kaaslasele veeretada. Olen elus suhteid karile ajanud ja mõtleva inimesena vähemalt teooria tasandil selgeks saanud, et naise tujukusega leppimine on sama hull kui tema petmine.

On olnud aegu, kus olen mõelnud, et mu naine on täielik „pain in the ass“ ning soovinud, et ta mind oma emotsioonidega rahule jätaks ja püüaks iseendaga hakkama saada.

Läksime tüdrukuga suvel ühise sõbranna sünnipäevale. Terve nädala oli ta rääkinud, kui väga ta sinna minna tahab ja kui super üritus see tuleb. Ometi kui sünnipäevaõhtu kätte jõudis, oli temaga juhtunud see, mis mind mehena endast välja viis. Tal oli paha tuju.10 põhjust, miks mitte minna. 10 põhjust, miks kõik on halvasti. Ta ei olnud rahul sellega, kuidas ta välja näeb. Ta ei olnud rahul kingitusega. Ta ei olnud rahul ilmaga. Mulle tundus, et ta ei olnud üldse mitte millegagi rahul. Üks häda teise otsas. Ja ma mäletan, kuidas see mind sisemuses närvi ajas ja ma mõtlesin, et mis küll ta probleem on? Miks ta ei suuda hakkama saada ja rõõmus olla nagu mina? Kõik tema „probleemid“ tundusid nii tühised ja sellele mõtlemine tekitas minus hetkelist põlastust ja soovi temast eemal olla. Ma hoidsin selle endasse ja valisin vaikides tema veidrused välja kannatada, tundes samal ajal, kuidas igasugune armastusväärsus ja õrnus minust välja jooksid. Ma lihtsalt olin ja püüdsin temaga leppida.

Mulle jääb igaveseks meelde, mida tüdruk järgmisel päeval ütles: „Kallis anna andeks, et ma eile selline rumal olin, kuid mida ma tegelikult nii väga tahtsin oli see, et sa oleksid mind suudelnud.“

Olen sellele palju mõelnud ning püüdnud leida vastust pimedusele, mida mehed silme ette manavad, kui naised tahavad armastust, kuid näitavad seda mitte armastaval moel. Ma ei saa öelda, et ma tean tõde, kuid iseennast analüüsides olen avastanud, et muutun naise suhtes tõrjuvaks siis, kui ma kas kardan, olen ebakindel või lihtsalt emotsionaalselt saamatu liigutama oma kohalolekuga naist nii, et ta avaneks ja muutuks armastavaks jumalannaks.

Mees, kes ei ole süvenenud naise olemusest arusaamisele, jääb alati lootma, et ükskord ta kohtab naist, kes oleks oma loomult lihtsam, ise seejuures aru saamata, et naise tujukus, kiuslikkus ja vinguv olek ei ole kunagi ainult ühepoolne naisest tulenev probleem. Kui nendel hetkedel mees endasse tõmbub ja lihtsalt lepib naise ennasthävitava käitumisega, siis on see märk hoopis mehe nõrkusest. Tema suhtumine on omane mehele, kes salaja põgeneb naiste ja maailma eest, mitte omane mehele, kes tahab olla naistele ja maailmale teenäitajaks armastuseni.

Olen mõelnud, et naine on just kui tsükkel looduses, olles ühel hetkel täielikult avatult andunud armastusele ning teisel hetkel sulgunud nii, et see oleks proovikivi minu võimekusele teda taas avada.

Nagu iga uue asja õppurina on mul olnud raske alati õiget hetke tabada, kuid püüan keskenduda sellele, et tabades end naise tujude keerises, ei lepi ma nendega, vaid püüan oskusliku armastajana rajada tee tema südamesse ja selle siis armastava leegina põlema süüdata. Ja ehk ongi just see minu kõige vajalikum kink mehena. Usun, et mees ja naine muutuvad teineteisele suhtes lähedasemaks, kui mees lõpetab kõrvaltvaataja positsiooni ja keskendub armastuse jagamisele just nendel hetkedel, mil talle tundub, et ei ole põhjust armastav olemiseks. Selle kohta on isegi üks lause: „Suur Mees ei näe oma naise tujudes needust, vaid hoopis väljakutseid pakkuvat meelelahutust.“ Ehk armastav mees ei põgene naudingute leidmiseks kodunt eemale, vaid pöördub naudingute saamiseks oma naise tujude juurde ja saab nendel surfimisest kaifi nagu lainelaudur tormisel merel.

On palju loovaid viise, kuidas emotsioonide taga lukus olevat naist enda kõrval armastavalt avanema kutsuda. Mõnikord aitab kõdistamisestki. Teinekord tuleb riided seljast visata ja paljalt tantsu lüüa. Või ooperit laulda. Ronida laua peale ja looma hääli teha. Võtta naisest väga tugevasti kinni ning karjuda kõvemini kui sa seda iial teinud oled ja siis suudelda kirglikumalt kui keegi teda kunagi suudelnud on. Võib-olla sa tahad suruda oma kõhu tema kõhu vastu ja hingata nii tugevalt, et ta sulab sinu soojuses. Tõsta ta õhku ja teda keerutada. Vahel aitab ka rääkimine, kuid enamasti on parim viis huumor või füüsilise puudutuse läbi väljendatud armastus.

Kui oled mees ning loodad, et ühel päeval muutub naine emotsionaalselt stabiilsemaks ning ei ole oma tujudes kõikuv, siis seni kuni sa seda loodad, koged sa ikka ja jälle stressi. Oluline on mõista, et ükskõik millise naisega sa koos oled,  käib ta iga päev läbi tsükliliste avatud ja suletud olemise hetkede, millel enamasti ei ole mingisugust ratsionaalset põhjust. Samuti oled sa suhtes üpris kasutu, kui sa lihtsalt lepid sellega, et su naine on selline nagu ta on ja oled tolerantne või mõtled, et küll ta saab lõpuks ise hakkama. Sest ainus, mida me meestena pidevalt teha ja harjutada saame, on naise avanema aitamine. Ja põnev on, et sellega ei saa kunagi ühele poole, isegi kui sa oled kõige kirglikum, kartmatum, armastavam ja naljakam kutt. Sest just nagu ilm on kord vihmane ja kord paistab päike, päevast saab öö ja ööst saab jälle päev, samuti liigub naine avatust suletusse, isegi kui tema elus ja suhetes on kõik väga hästi.

Kui leiad, et sa oled oma naise tujudega lihtsalt leppinud ja ei viitsi nende peale oma energiat kulutada, sest sul on kõrini lõpututest vestlustest, mis mitte kuhugi ei vii, siis võid kindel olla, et suure tõenäosusega nii sina kui sinu naine, ehitate teineteise vasu sisemist tõrget.

Ma usun, et ma ei saa enam leppida tema tujudega. Mul ei ole mõtet nendest temaga rääkida. Ainus, mis tõeliselt aitab, on nendes osalemine. Minna nendega kaasa. Puhuda ta õitsele. Liigutada tema keha oma kehaga. Avada tema süda oma huumoriga. Mõjutada tema suletust oma kartmatu kohalolekuga. Avada tema süda ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Naine saab selle kõigega ka ise hakkama, kuid kui ta saab omaette iseendalt rohkem toetust, siis võimalik, et ta ei peaks üldse minuga koos olema.