Viies õppetund

17 kommentaari

Minu elu on suhteliselt lineaarne. Iga kord, olles piisavalt analüüsinud mõnda elulist probleemi, olen enda jaoks loogilise lahenduse leidnud. Üks efektiivsemaid viise edasiliikumiseks on olnud ühe võimaluse eristama õppimine teisest,

kõige elus ebavajalikku ärevust põhjustava äratundmine ja olukorra muutmine endale sobivas suunas. See käib umbes nii – näiteks tunneb mees, et ei ole juba mõnda aega tööga rahul. Mõne aja möödudes ta mõistab, et ülemus kasutab teda ära ning teda häirib, et ta ei ole sellest ülemusele seni sõnagi öelnud. Asi läbi mõeldud, otsustab mees, et parim viis olukorrale lahenduse leidmiseks on see, et ta läheb oma ülemuse juurde ja ütleb midagi. Ta saab oma hirmust üle, lepib kohtumise, räägib asja hingelt ja probleem on lahendatud.
Isegi kui olukorra plusspool on see, et kasvab võimekus kõike õigel ajal ära korraldada, siis miinus on selgelt see, et suure tõenäosusega harjuvad mehed sama loogikat rakendama ka lähisuhtes.
Näiteks võib mehele tunduda, et ta ei ole õnnelik selle üle, mida sa naisena parasjagu teed. Et selles kindel olla, räägib ta sõpradega ning mõtleb oma „mure” õigesti edasiandmiseks sellele ka suure osa sinuga veedetud ajast. Vaevalise mõttetöö tulemusena jõuab ta järeldusele, et sa ei ole temaga enam nii armastav kui varem. Olles seda mõistnud, otsustab mees, et ta oleks õnnelikum kui sa talle rohkem süüa teeksid ning tema õlgu masseeriksid.
Kuid siis jõuab ta mõtetega sinna, et äkki on see nii, kuna ka sina tahad tegelikult, et tema mehena omalt poolt sulle midagi rohkem pakuks. Niisiis tuleb ta sarnaselt nagu töö juures sinu vastuvõtule ning küsib parimate kavatsustega: „Mida sa minust selles suhtes tegelikult tahad?” Seejärel palub, et sa selle üle mõtleksid, vajadusel vastused kirja paneksid ja siis oma soovidest teada annaksid.
Kuigi see tundub meestele kõige õiglasema lahendusena maailmas, siis kahjuks ei ole see päris nii. Pigem olen suhteid kõrvalt jälgides näinud, et see on naiste jaoks täielik kaotan-võidad olukord. Selle peale küsivad mehed tavaliselt hämmeldunult: „Miks? Ma ju annan talle alati võimaluse öelda, mida tema tahab?” Ja vastus, mille seni andnud olen, on üks – naine soovib et mees suudaks ise välja mõelda, mida tema naine tegelikult tahab. Naine vajab meest, kes teda armastab ilma, et peaks igal sammul küsima, mida naine tahab.
Just nagu eelmisel korral kirjutasin, siis üks suurimaid soove, mida naine endas kannab, on just see, et ta ei peaks oma mehele vastuseid välja mõtlema ja teda juhendama. Ta tahab meest tema valikutes usaldada. Loomulikult on olemas hetked, mil naine tahab asjadele vastuseid leida mehe eest ja mehe jaoks, kuid hoopis sagedamini tajub ta mehe kingitust siis, kui mees on talle oma suunaga toeks nii,  et naine ei peaks seda küsima ja ütlema, mida ta tahab.
Enamik mehi soovib oma sünnipäeval, et naine oleks nõus tegema ükskõik mida, et mehel hea oleks. Ja nii mõtleb mees, et küllap tahab naine seda sama. Ja ta ütleb: „Palju õnne kallis! Sinu sünnipäeva puhul võime me teha kõike, mida sa vaid teha tahaksid. Me võime minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida. Ma olen kõigeks valmis. Mida sa teha tahaksid?”
Kuid nagu ma läbi valusate möödapanemiste ise aru olen saanud, on selline käitumine just vastupidine naise ideele täiuslikust kingitusest. Enamik naisi, keda tunnen, oleksid kordades rõõmsamad, kui mees ütleks: „Musi, sul on täpselt 30 minutit, et oma asjad pakkida. Ära küsi, kuhu me läheme ja mida me teeme, kuid me oleme kogu nädalavahetuse kahekesi koos. Kõige eest on hoolitsetud. Lihtsalt paki oma asjad ja usalda mind. Ma teen sulle parima kingituse, mis sul kunagi olnud on.”
Mind on naise olemuse tahkude mõistmisel aidanud tihti üks raamatust loetud metafoor: kui ma palun naisel analüüsida seda, mida ta oma südames tunneb, on see sama nagu ehitaksin ookeani ümber seina, et teha sellest bassein. Bassein on küll turvalisem ja etteaimatavam, kuid ka palju vähem elutu ja elustav. Kuid seda just paljud mehed loonud ongi – teinud oma naistest basseinid, koheldes neid ikka ja jälle nagu teisi mehi ning rääkides nendega tunnetest, just nagu neid oleks võimalik analüüsida.
Mees, kes sa seda loed, ära raiska oma aega sellele, et proovid naist läbi analüüsi mingis suunas juhtida, kuid veelgi vähem looda, et naine seda iseendale teeks– analüüsiks oma tundeid ja vajadusi. See oleks sama, kui keegi sunniks sind romaane lugema või vaatama kinos armastusfilme. Loomulikult ei ole selles midagi halba, kuid suure tõenäosusega ei puuduta see sind kunagi nii nagu see puudutab naise südant. Ja mõtle, kui naine sunniks sind seda tegema üha uuesti ja uuesti ja uuesti.
Analüüsides iseenda eesmärki ja korrastades oma liikumissuunda, suudab mees lahendada väga palju oma emotsionaalseid probleeme. Kuid naise prioriteet on armastus, mitte eesmärk või siht. Naised ei saa vabaks iseenda analüüsimise teel. Nad vabanevad armastusele alistudes. Mitte sinu armastusele, iseenda armastusele. Nad muutuvad vabaks alistudes sellele metsikule armastusevoole, mis on nende essentsile nii lähedane ja lubades oma elu sellest oma südames liigutada.
Ainus, mida sina mehena tegema pead, on lubama oma naisel olla nagu ookean. Julgustama teda olema nii vaba kui ookean, nii sügav kui ookean, nii metsik kui ookean, nii tugev kui ookean. Ole ise nii täidetud armastusest, nii tugev ja kindel oma olemuses, et ta saaks vaid alistuda ja lasta lahti kõikidest piirangutest, mille ta oma tunnetele seadnud on. Lase tema südame emotsioonidel voolata ilma valveta. Luba armastusel levida piirideta ja sellest hulluks minna.