Mida teha, et laps ei hakkaks hammustama?

Murelik ema: Olen kuuekuuse poisi ema. Lapsel tulid kaks esimest hammast kolmekuuselt. Tean, et imikutele meeldib kõike suhu panna, kuid mu poeg üritab ka hammustada, ja päris valusalt. Olen kuulnud, et on lapsi, kes suuremana hammustavad mängukaaslasi. Kas on põhjust karta, et see juhtub ka minu lapsega, ja kas seda saab ära hoida? Millest see kõik üldse tuleb?

Vastab Pere ja Kodu psühholoog Piret Einpaul:
Hammustamine on pooleaastase lapse puhul üsna ootuspärane käitumisviis: asju suhu pannes ja neid hammustada proovides õpib ta tundma maailma ning iseenda võimalusi. Ta ei tee meelega haiget, sest ei oska veel vahet teha närimiseks sobilikul asjal ja inimesel. Hammaste lõikumise ajal põhjustab närimist ka soov leevendada igemete kihelust, sel juhul on abi närimisrõngast jms. Kui laps juhtub hammustama inimest, tuleb tema tegevus katkestada ja otsustavalt öelda: "Ei tohi!"

Juba suuremal lapsel - tegelikult küll väikelapsel - võib hammustamiseks olla mitmeid põhjusi. Kaaslastega suhtlemisel napib lapsel esialgu oskusi end sõnadega arusaadavaks teha ning ka tema aju pole piisavalt küps, et impulsse pidurdada. Nii võib laps hammustamisega väljendada mängu käigus tekkinud pahameelt, anda märku soovist tähelepanu pälvida või lihtsalt teistega sarnaneda.

Esimestel eluaastatel omandab laps arvukalt uusi oskusi ja saab rohkelt uusi muljeid, mis võivad tekitada stressi. Viimast põhjustavad ka kindla päevakava puudumine ning suuremad elumuutused. Stress väljendub nii mõnelgi väikelapsel teiste hammustamise, löömise või lükkamisena.

Teie saate juba praegu oma poega toetada sellega, et tunnete temast ja ta saavutustest jätkuvalt rõõmu ning aitate tal aastate jooksul ära õppida, mida tasub teistega suheldes teha ja mida mitte.

/Toimetas: Helena-Reet Ennet/