MINU ESIMENE: vastab Rasmus Rändvee

Neli aastat tagasi septembris alustas „Eesti otsib superstaari” oma viienda hooajaga talendiotsinguid. Neli kuud hiljem, jõulumeeleolu hiilguses, selgus võitja, kelleks osutus toona kõigest 16aastane Rasmus Rändvee – noormees, kelle hääl võlus hetkega kogu Eesti rahva. See oli päev, mil Rasmus esmakordselt nii suure publiku ees oma etteaste tegi. Täna uurisime aga, millised on kuldkõri teised esimesed ning saime teada hulga  lahedaid fakte. 

Esimene lemmiklaul... Michael Jackson – „Beat it”

Esimene lemmikfilm... „Butterfly Effect”, mis tänapäeval üldse nii hea enam ei tundu.

Esimene kontsert... Vanemad tegid rohkeid ponnistusi, et mind erinevatele kontsertitele viia. Esimene, mis eredalt meenub, on Lenny Kravitzi kontsert.

Esimene nõuanne või nipp, mis sulle meenub... Tänasida toimetusi ära viska homse varna, olemas on ka ülehomme.

Esimene koduloom... Taksikoer nimega Kolumbus.

Esimene reis... Minule kui põlisele Pärnu elanikule oli esimeseks reisiks Tallinn – esmalt loomaaeda ja siis McDonald’sisse.

Esimene reis Euroopast välja... Egiptusesse. Kultuurišokk oli külmadele ja kinnistele eestlastele muidugi alguses kirjeldamatu. Mäletan veel, et kuna igale 2000ndate alguses Egiptust külastavale eestlasele oli rangelt kohustuslik oma igale tuttavale vähemalt üks vesipiip kaasa osta, siis seitsmeaastasel minul oli neid lennujaamas käes lausa neli.

Esimene armumine... Lasteaias enda rühmakaaslasesse, kes erinevalt teistest käitus pisut rohkem preilile iseloomulikult.

Esimene muusikainstrument... Tamburiin ja flööt. Kui lõpuks saabus aeg kevadkontserdiks, milleks olin rohkelt harjutanud, pidin astuma väikese publiku ette, mis koosnes lastevanematest. Paraku hakkasid minu vanemad minu flöödipala peale kontrollimatult naerma. Minu flöödikarjäär lõppes seetõttu juba viieaastaselt sel samal hetkel. 

Esimene koolipäev... oli minu jaoks hirmuäratav. 

Esimene kaks koolis… saabus koos teise kahe ja kolmega kolmandas klassis. Puhta viielisena olin sedavõrd löödud, et (häbenedes) läksin koju ja hakkasin nutma.

Esimene palk ja töökoht... Ma pole kunagi otseselt palgatööd teinud. Mitmed suved möödusid enda maakodus vanemaid aidates. Algkoolis tegelesin ka ettevõtlusega – müüsin ja vahendasin kõikvõimalikke sensiatsioonikaupasid, millele reageerida jõudsin. Näiteks läksin poodi, ostsin kokku kõik haruldased sinised Fantad, tõstsin kapitalistile omaselt oluliselt hinda, kuna olin monopoli staatuses, ning hakkasin fantadiileriks. Esimese palga teenisin välja muusikuna. Nimelt esinesime bändiga Uue Maailma Tänavafestivalil ning teenisime 200 krooni nägu ja saime veel pealekaubaks borši süüa. See oli üks õnnelik hetk minu elus.

Esimene CD-album... Rammstein „Reise Reise”. Oskan tänini 12 saksakeelset laulu peast laulda, teadmata nende tähendust.

Esimene lemmikriideese... See pole vist just riideese, aga minu vanavanaema kootud lapitekk tuleb meelde.

Esimene kord, kui tundsid, et tahad oma elu laulmisega siduda... Minu maailmasse tuleku vastu võtnud ämmaemand ütles, et ma olin kõige valjemalt nutnud laps, keda tema enda pika karjääri jooksul kuulnud, ning vihjas, et minust saab laulja. Ämmaemandast sai prohvet – juba kolmeaastaselt hakkasin ma laulmas käima, kuueselt poistekooris, kaheksaselt sain poistekooris ühe laulu solistiks, kümneselt hakkasin solistina laulmist õppima, kaheteistkümneselt esimene bänd jne.

Esimene esinemine, kus tundsid, et asi polegi enam nii hirmus... Esimesel kontserdil, kus pidin solistina üles astuma, otsustasin jõululaupäeval kirikus 700 inimese eest ära kõndida, sest närvipinge oli liiga suur ja sõnad ei tulnud meelde. Siiamaani on kõik ikka hirmus, midagi pole selles suhtes paremaks läinud. Natuke paremini olen õppinud hirmu peitma ja seda enda kasuks tööle panema. 

Esimene foto Instagramis kandis pealkirja... *Võtan telefoni kätte* Esimesel neljal pildil pole pealkirja. Esimesed viis pealkirja sealt edasi:

1) Issi oma

2) Graindilaevaga graindimas

3) Day 2: Rass ja Karl leelotavad kõigest jõust.

4) Rohkem rehaga ei viska

5) Making some music

Esimene positiivne fänni kommentaar, mis läks sulle hinge ja jäi meelde... Kui me andsime enda bändiga Facelift Deer välja esimese singli „Brothers”, siis jumala võõras 30ndates mees kirjutas, et talle nii väga meeldib selle laulu siirus ja sinisilmsus, et see paneb automaatselt tal peas lapsepõlve best of’i mängima. See oligi täpselt see, mida me tahtsime, et inimesed selle lauluga tunneksid.

Artikkel ilmus ajakirja Buduaar Teen september-oktoober 2016 numbris.