Helena-Reet: Kes minevikku ei mäleta, elab Buduaarita! ;)

28 kommentaari

Kui lahe koht on pööning! Mida kõike sealt ei leia……pööning kohe
lõhnab ajoloo järgi. Täna leidsin pööningult suure kirstu ajakirjadega. Ajakirjad aastast 1976 jne. Ma polnud siis veel sündinudki! Siin teilegi üks huvitav lugu Ivo Linnaga aastast 1983!  /Helena-Reet Ennet/

Armas Buduaari lugeja, tahaksin rääkida teile sellest mida ma täna leidsin!!!

Alustuseks hõikaks kohe: Kui lahe koht on pööning!!! Mida kõike sealt ei leia……pööning kohe lõhnab ajoloo järgi. Täna leidsin pööningult suure kirstu ajakirjadega. Kui mõnus. Ajakirjad aastast 1976 jne. Ma polnud siis veel sündinudki! Mul oli tükk aega huvitavat lugemist ja seda tahaksin teiegagi jagada.Näiteks ühest kakskümmend neli aastat tagasi ilmunud Nõukogude Naisest leidsin artikli Ivo Linnaga. Mõelda vaid, mida mõtles Ivo Linna 24 aastat tagasi! Huvitav on ka see, et mõni inimene, mõni mõte on täiesti "ajatu". See lugu oleks sama hästi võinud ilmuda ka eile. Väga põnevad vastused igal juhul! Toon teienigi mõningaid näiteid tema vastustest ajakirjale Nõukogude Naine:


Millist naist peab Ivo Linna kauniks?

Kes teab, mis on ilu? Või õnn? Ka üldtunnustatud kaunitarid ei meeldi igale mehele. Brigitte Bardot on paljudele ideaal, minule ta ei meeldi. See teebki elu huvitavaks, et igaühel on oma ideaal, mida ta taotleb või otsib. Peab olema mingi detail,mis mõjule pääseb. On naisi, kes vestluses räägivad enda ilusaks. Kui naise pilgust kiirgab vaimsust, on ta ilus. Mehele peaks väga meeldima oma naine, see on hea kooselu eeldusi. Minu naine on ilus.

Mida usaldaks Ivo Linna ainult naisele?
On olulisi asju, millest ei saa rääkida lastega, isa-emaga, ka mitte parima sõbraga. Neid eluasju, mis puudutavad üksnes meest ja naist saab jagada ainult naisega. Kui hinges kraabib töömure või teeb meele mustaks väsimus, tüdimus, ülepinge- sellest saan rääkida ainult naisega. Kui näen, et ta mõistab, siis probleem taandub, vähemalt minul. Jagatud mure on ju pool muret. Nimelt need kõige olulisemad, elu keerdküsimused usaldan ainult naisele.

Mis Ivo Linnale naise juures kõige vähem meeldib?

Ei meeldi kui naised suitsetavad. Seda on paljud mehed enne mind ütelnud, ma ei ole ainus, kellel on halb vaadata suitsetavat naist. Suitsetav naine ei ole loomulik. Eriti võigas on suitsetav ema, naine, kes ootab last. Ei meeldi, et praegusaja tüdrukud ei viitsi olla originaalsed. Riietuses on pilt praegu lamedam kui kümmekond aastat varem: ühesugused mütsid, suusajoped, teksased. Vähe on naisi, kes suudavad massimoest üle olla. Õigemini- ega see olegi mood, see on mingi etaloniks võetud massimaitse. See naine, kelle mõtlemine on sellest üle, kes suudab sookaaslastest erinev olla, hakkab meeldivalt silma. On kaks kunsti, mida minu meelest peaks iga naine valdama: söögitegemine ja õmblemine; naine peaks oskama õmmelda vähemalt iseendale. Mulle meeldib kui minu naine süüa teeb, õmbleb, riided parandab. See on normaalne elu.

Mida arvab Ivo Linna töölkäivatest naistest. Kas peaks tööl käivate naiste töökorralduses midagi olulist ümber seadma?
Peaks. Naiste tööpinge peaks väiksem olema. Kuigi tean, et on töökohti, kus naine lihtsalt ei saa väiksema pingega töötada. Sellele tuleks mõelda elukutse valikul ja kui võimalik, arvestada. Naised teevad tööl sageli kohusetundest ära ka selle, mis muidu meeste mugavusest või lohakusest tegemata jääks. Südametunnistuse asi. Töö peaks naisele siiski niipalju jõudu alles jätma, et ta jaksaks perekonnas olla; et ta ei oleks aina väsinud. Töö peaks jätma aega kodu jaoks. Kui abikaasad ei saa kodus olla koos, võivad inimesed teineteisest kaugeneda.

Mida arvab Ivo Linna nn abielupuhkust?

Ma ei tea, kuidas teised tunnevad, usun, et vist on vaja mõnikord üksi olla. Eriti nendel, kes koos tööl, koos kodus, koos teatris. Aga võib-olla on see just nende inimeste õnn? Kõik oleneb iseloomust ja temperamendist. Kui ma vahel raskel perioodil sõidan vanematekoju Saaremaale, siis üks-kaks päeva on hea olla, edasi hakkab lootusetult igav.

Mida arvab Ivo Linna isadusest ja sellest kas see rikastab elu?

Ja kuidas veel! Vapustavalt! Nii suurt hellust kui laps isa ellu toob, saab ainult laps tuua. Meil ei ole kodus olnud põhimõttelisi eriarvamusi, kus suured tõed vastakuti. Lapsesse suhtume kui võrdsesse, ta tajub seda. Tähtis on lapse käest nõu küsida, temaga perekonnaasju arutada: mis sina arvad? Kuidas sina teeksid? Iseasi muidugi kas tema nõu kasutada saab, aga sel tasapinnal suhtlemine süvendab üksteisemõistmist.

Kui tihti kingib Ivo Linna lilli ja millal ta seda viimati tegi?

Ütlen kohe täpselt- nädal tagasi. Ilma põhjuseta. Nagu enamus minu lillekinkimisi abikaasale. Lapsepõlvekodust saadik meeldib mulle, kui toas on lilli, kui neid on mitmes vaasis, erisuguseid. Võib-olla kingin sellepärast- iseenda rõõmuks!- lilli liigagi tihti. Ent ma usun: lillekimp soojendab naise südant rohkem kui kommikarp või lõhnaõli. Lillekimp on ilus asi. Mind on kasvatatud teist inimest ja eriti naist austama. Mind on kasvatatud niimoodi, et mees peab naist hoidma, kaitsma, säästma. Bussis istekoha pakkumine ja naisele ukse avamine on kõige väiksem asi, sellega ei tohiks mehe tähelepanu naise vastu mingil juhul piirduda.

Mida arvab Ivo Linna emast?

Ma ei tea ühtegi paremat inimest kui ema. Ta on nii lõpmatult hea inimene, et juba temale mõtlemine teeb mind paremaks. Ilmselt on nii kõikide emadega. Ta on valmis kõik hinge tagant ära andma, kõike mõistma, aru saama. Ta mõistab sind ka siis, kui oled ise süüdi. Fantastiline inimene on ema.

Ajalooarhiivides sobras: Helena-Reet Ennet
Artikkel Ivo Linnaga ilmus „Nõukogude naises“ 1983. aastal

 

Kes minevikku ei mäleta, see elab ilma Buduaarita!

helenareet@buduaar.ee