Ilusate naiste maailm

21 kommentaar

Mõned meist eksponeerivad seda avalikult ja mõned varjavad iseendagi eest. Osad  oskavad endas parima välja tuua ja need, kel rohkem raha, täiustavad seda ilukirurgia abil. Paljud ütlevad, et neil pole sellega tegelemiseks aega või arvavad, et väline ilu las jääda tibide mureks.

Tunnistame seda või mitte, aga meile, naistele, on meie väline ilu tähtis. Miks me muidu seda teeme- käime juuksuris, küünetehnikus ja võtame päikest, jälgime vööümbermõõtu, ostame hambaid valgendavat hambapastat, kasutame hirmkalleid parfüüme, valime riideid, käekotte ja kingi, mis meid kaunimaks teevad. Kui oleme paar kilo juurde võtnud, pea on pesemata või laupa  kaunistab punane vistrik, siis katsume võimalikult vähe ennast rahvale näidata.  Me tahame ju, et meid märgataks meie parimas vormis, ma tahame looduse poolt ette antud tingimustes maksimumi saavutada. Kui välimus ei läheks meile grammigi korda, kas me siis mitte teisiti ei käituks?

Välisest ilust ei ole tänapäeval moodne rääkida, aga võtaks seekord jutuks selle ebapopulaarse teema. Kes rõhub liigselt välisele ilule või selle nimel palju vaeva näeb, seda peetakse tühiseks inimeseks. Samuti pole moes näidata, et sa elust rõõmu tunned- siis tembeldatakse sind kergemeelseks ja ebaintelligentseks. Ometi tunnevad kõik rohkemal või vähemal määral elust rõõmu, kuid teistele seda ei andestata. Olenemata sellest, mida me ilusatest ja säravatest naistest arvame, on nende elu lõbusam ja kergem. Neil on lihtsam läbi lüüa, nendesse suhtutakse sõbralikumalt, neile antakse rohkem andeks ja seda kõike juba lapsest peale. Sõltumata sellest, kas me oleme ilusad paljude või üksikute silmapaaride arvates, saame me juba varajases nooruses aru, et väline ilu ja sarm on salavõim, mida ühele on antud rohkem kui teisele. Ilusad teismelised tüdrukud õpivad kiiresti oma välimust ära kasutama. Ilu on siis nagu isa luksusauto, millega tahaks kangesti linna vahele sõitma minna,  kuigi juhiluba ja sõiduoskust pole. Mina, kes ma olin lasteaias suhteliselt armas laps, harjusin ära tähelepanuga. Kuid puberteedieas muutusin ma paksukeseks ja seetõttu mäletan väga hästi, mismoodi välimus mõjutas teiste suhtumist. Kui väga ma tahtsin sarnaneda nende tüdrukutega, kes olid minust ilusamad, ning kui hea oli olla nende sõbranna ja naabritüdruk. Õnneks kasvasin ma  paari aastaga pubekapaksusest välja, kuid need kogemused on tänaseni hinge jätnud mõne vana kompleksi.
Hiljuti lugesin ühest Ameerika uurimustööst, et lapsevanemad kohtlevad oma lapsi enesele teadmata erinevalt ja paremat kohtlemist kogeb ilusam laps. Haiglates jälgiti ligi 150 erirahvusest vastsündinud beebit ja ema ning tõdeti, et ilusamate beebide emad hellitasid oma beebisid rohkem. Hiljem vastasid kõik emad justkui ühest suust, et beebi välimus ei mängi vähimatki rolli emaarmastuses, aga nende käitumine kinnitas midagi muud. Teatud iluparameetrid on kaasasündinud mitte omandatavad. Juba 3-kuused beebid suudavad eristada ilusa näoga inimesi ja eelistavad neid teistele. Kusjuures beebid ei vali sugugi ema või isaga sarnaseid nägusid, kõige olulisem oli harmooniliselt ilus nägu. Ka täiskasvanute peal on tehtud teste paludes neil tundmatuid inimesi pildi järgi iseloomustada. Nagu arvata võib, siis saavad oluliselt parema iseloomustuse ilusa näoga inimesed- neid peetakse sõbralikumaks, paremaks suhtlejaks, sportlikuks, ausamaks, intelligentsemaks ja edukamaks.
Ilu, mis ümbritseb meid, on üheaegselt nauditav ja lõõgastav, kuid samas nakkavalt depressiivne. Igal aastal korraldatakse erinevaid ilukonkursse, valitakse seksikamaid ja stiilsemaid- ilu on võim seal, kus valitseb heaolu ja turvatunne. Tänu reklaamidele, telesaadetele, ajakirjadele, filmidele ja sotsiaalsele suhtlemisele kasvavad pidevalt meie nõudmised ilule ja seetõttu seame ka enda välimusele aina kõrgemaid nõudmisi, mida vastavalt rahakoti paksusele rahuldame. Meie maailma suurima rahamasina tooraine on ilu alustades kosmeetika-ja rõivatööstusest ning lõpetades kasvõi autotööstusega, kus vormitakse metalset ilu. Kui esmavajadused välja jätta, siis enamus meie ostuotsuste langetamise vundamendiks on ilu.
Mulle meenub üks Ameerika firma, kes tekitas suure avaliku skandaali 80datel sellega, et nende töökuulutustes seisid kandidaadile esitatavate tingimuste all kirjas ideaalse kandidaadi välised kriteeriumid- nad pidid olema sihvakad, heleda naha ja siniste, hallide või roheliste silmadega 25-35aastased mehed ja naised. Firma põhjendas oma eelistust sellega, et nende kliendid naudivad just selliste inimestega suhelemist. See oli esimene avalik töökonkurss, mis häbenemata tõi päevavalgele fakti, mida kõik niigi teavad. Samasuguseid otsuseid langetatakse iga päev meie üle, või usute te tõesti, et Eestis  tööintervjuule minnes ei mängi teie välimus rolli?  Olles töötanud mitmes suurfirmas ja olnud paljude inimeste värbamise juures, ei meenu mulle ühtegi võidukat kandidaati, kelle puhul poleks arvesse võetud tema välimust. Kui konkurss ametikohale on tihe, siis võrdse CV puhul on eelistatud kenam inimene- seda teab igaüks. Ilu on jõud ja seda ei ole mõtet maha salata ega kunstlikult alahinnata.
Huvitav fakt ilu kohta on seegi, et teadlaste kinnitusel muutuvad naised põlv-põlvelt ilusamaks ja ilusaid mehi on aina raskem leida. Teoreetilise Bioloogia ajakiri väidab, et ilusamatel vanematel on 36% suurem tõenäosus saada pisitüdruku lapsevanemateks ja tagasihoidlikuma välimusega vanemad saavad rohkem poegi – nii tekibki olukord, kus meessoo geneetiline ilu väheneb ja naissoo geneetiline ilu suureneb.

Meid on loodud ilusaks ja  kui me selle eest hoolt ei kanna ning seda endas esile ei too, siis pole selles süüdi need inimesed, kes oskavad oma välist ilu harmooniliselt sisemisega rakendada. Sõltumata sellest, kui oluline on meile väline ilus,  ei tohi kunagi unusta kõige olulisemat- kui olematu sisemise ilu tume vari välist ilu varjutab, siis pöördub ilu salarelv meie enda vastu.

 

marge@buduaar.ee