Inglise naised vs Eesti naised

29 kommentaari

Viimased kolm kuud on minu kodulinnaks olnud üks pisike linnake Inglismaal. Ehk umbes nii pisike kui Pärnu ja Tartu kokku. Ei midagi hiiglaslikku, kuid ääretult armas. Enne kui siia kuninganna riiki tulin, hirmutati mind päris tublisti, et kui kinnised, isekad ja koledad on inglased – eriti just naised.  Kahe esimese väitega ei suuda ma VEEL nõustuda, kuid…

…palun vabandust, naiste suhtes oli hirmutajatel õigus.

Meie linnakeses olen ma kolme kuu jooksul näinud vaid nelja jalustrabavat neidu (usun, et tegu polnud kohalikega). Seda kohe täitsa ausalt. Ma ei tea, millest see tingitud on, kuid julgen väita, et umbes 70% meie linna kaunitaridest on ülekaalulised. Ja neil ei ole üle mitte 5kg, vaid rohkem kui 25 kg.

Ei, mul ei ole midagi ülekaaluliste vastu – ega ma isegi just peenikeste inimeste nimekirjas ole, kuid kui Sul ei ole justkui näidata midagi imetlusväärset, ehk hoiduksid nappidest riietest.
Neiu, kes on umbes 160 cm pikk ja 90kg raske, paneb siin linnas mõtlemata selga 22cm -“pikkuse” seeliku ning kõhtu paljastava topikese. Seda kõike ilma liialdamata. Kõige kohutavam, mida siin näinud olen, oli üks tore klubitaja, kel vanust 20 eluaastat ja julgen väita, et kilosid oli tal ligi 100.  Seelik oli võimalikult napp ning üleval pool kattis keha naba paljastav top. Nägu kattis raudne krohv ning kaenla all vohas mets. Pärast seda pilti ei ole ma enam klubisse julgenud minna.

Siia tulles uskusin, et minusse suhtutakse kui võõrasse. Siiani olen enda kohta kuulnud vaid üht kommentaari, mida ma ei oska kohe kuidagi isiklikult võtta: üks inglise noormees kuulis, kuidas ma telefoniga räägin ning lausus mulle vahelesegavalt : ”Fucking Polack” (“Kuradi poolakas”). Kas peaksin seda isiklikult võtma?

Ma ei tea, kas Eestis olles ei sattunud ma lihtsalt selliste meesterahvaste otsa, kes tutvumise nimel igasugu jama välja mõtlevad, või sellised ei ole meil nii palju kui siin, aga see on uskumatu, kuidas mõned mehed naistele lähenevad. Kõige totram, mida keegi mulle öelnud on, kõlas nii: ”Kas Sa mäletad mind, me käisime samas koolis, olin sinust kaks aastat vanem.” No muidugi ma mäletasin teda, olen ju kogu elu siin maal elanud. Nähes õnnelikku noormeest, unustasin selle tobeda küsimuse. Lähemal tutvusel tundus noormehele mu aktsent võõras: ”I am from Estonia”. Sellest näost oleksin ma tahtnud pildikese teha, oleksin pannud selle oma hommikukohvitassile ning rõõmsameelsed hommikud oleksid olnud garanteeritud.

Ainus, milles ma veel kindel olen, on see, et Eesti inimesed on ühed ilusamad inimesed. Kallid eestlased, just eriti naised. Tundke uhkust enda üle ka siis, kui peeglist vaatab vastu keegi võõras, kes teile kohe mitte ei meeldi. Teie ilu on siiras ja üüratu.

Armastusega, üks pisike eestlane kuninganna maalt.

liis@buduaar.ee