Kas armastus on luksus?

Mul mõlgub meeles Fred Jüssi jutt  „Tähelaevas” , mille mõte oli, et tal pole eesmärke, vaid talle on tähtis teekond. Seda mõtet olen ma ka varem kusagilt lugenud, aga lugupeetud loodusmehe suust kuulduna omandab see minu jaoks erilise tähenduse ja paneb mõtlema sellegi üle, miks mõnede inimeste elus on tähtsal kohal  alkohol või narkootikumid  ja nende teekonda palistavad verstapostid, milleks on ärajoodud pudelite hulgad.  Reeglina õnnelikud inimesed ju  meeleolu turgutamiseks abiaineid ei vaja. Kui küsida, miks te joote või narkootikume tarvitate, siis ikka vastatakse, et eesmärgiks on tuju tõstmine. Arvan, et jooma hakatakse selle tõttu, et inimene ei tunneta, et tema elus on piisavalt armastust.

 Armastus saadab inimest hällist hauani, sest pole aega, mil inimlaps seda ei vajaks. Psühhiaatrid väidavad, et armastajad ei vaja nende teeneid.  Tegelikult ongi armastus suurim tervendav jõud.  Armastus muudab inimese otsekohe paremaks – energilisemaks, sallivamaks ja mõistvamaks. Kõige arusaadavamalt ja usutavamalt kirjutab armastusest Osho, India mõtlusõpetaja.Ta kirjutab: „Inimene saab küpseks hetkel, mil ta hakkab armastama rohkem kui armastust vajama. Ta muutub andvaks, jagavaks. Kui algul on rõhk sellel, kuidas võimalikult rohkem saada, siis küpsuse saabudes on küsimus selles, kuidas anda rohkem ja kuidas anda tingimusteta. Armastus – see on luksus. Armastada tähendab omada nii palju elu, et te ei tea, mida sellega peale hakata – ja selle pärast te jagate. Kui teis pole armastust, siis te palute teist inimest, et ta teile seda annaks. Ja teine palub omakorda teid anda talle armastust. Niimoodi kaks nurujat sirutavad teineteise poole käed lootuses saada teiselt. Mõistagi tunnevad mõlemad end kaotatu ja petetuna.
Eksisteerib paradoks, et neis, kes armuvad, ei ole vähimatki armastust, just sellepärast nad armuvadki. Ja kuna neis pole mingit armastust, siis ei saa nad ka anda. Veel enam – ebaküps inimene armub alati teise ebaküpsesse inimesse, sest ainult nemad suudavad mõista teineteise keelt. Küps inimene armastab küpset inimest. Armastuse põhiprobleem on selles, et saada kõigepealt küpseks, siis te leiate ka küpse partneri; ebaküps inimene ei köida teid.
Tegelikult küps inimene ei lange armastusse, ta kasvab armastuses.”
Ma arvan, et  see ongi teekonnal olemine, õigel ja vajalikul. Edasi kirjutab Osho, et küps inimene on piisavalt terviklik, et olla üksi. Ja kui küps inimene annab oma armastust, siis ta lihtsalt annab. Ta ei oota  selle eest tänu, ta isegi ei vaja seda. Ja kui teineteist armastavad kaks küpset inimest, sünnib elu üks sügavamaid paradokse, üks kõige kaunimaid nähtusi – ollakse koos ja ometigi vapustavalt üksi, sest  ühinemine ei purusta  individuaalsust, vaid hoopiski tugevadab seda, muututakse veelgi individuaalsemaks. Kaks küpset inimest aitavad armastuses teineteist saada veelgi vabamaks. Selles pole poliitikat, diplomaatiat, pole domineerimissoovi. Kui te olete tabanud armastuse olemust, siis te unustate kõik omavahelised suhted ja hakkate töötama omaenese olemuse kallal, selgitades, puhastades, muutes oma sisemsit tuuma üha teadlikumaks.
Ilmselt ka Fred Jüssi pidas silmas just  taolist täiustumist. Ta ütles muuseas, et kuigi talle kuulub üks tilluke maatükk, tunnetab ta, et pigem kuulub tema maale , kui et maa kuulub temale ja ta väitis, et ta ei oskaks suurte maavaldustega mitte midagi peale hakata. Mõistan loodusmehe mõtet, et ta annab end maale täielikult ja maa avab talle seetõttu kõik oma rikkused. Niisamuti saab kuuluda ilmselt ka armastusele, armastatule. 
Armastus sõltub inimese valikutest ja ostusekindlusest, suhtumisest ellu, teekonda ning ta polekski enam mingi luksus. Tuleb lihtsalt tegutseda ja öelda: „Ma armastan.” Kõik geniaalne on ju lihtne  – ja vastupidi! Kas pole?

Kadi Jüriado
kadi@buduaar.ee