Reklaam sulgub sekundi pärast

Keelatud vili on magusam

Viimane Eesti Ekspress avaldas śokeeriva tõe: Vanemuise teatri lavastaja Ain Mäeots tunnistas, et tarvitab juba pikemat aega kokaiini ning andis politseile ka oma diileri üles. Isamaaliitlane Kalev Rebane aga lahutas surfilaagris meelt kanepipläru popsutamisega. Oot-oot, kas mitte ei peaks sellisel ametikohal olevad inimesed veidi teisiti käituma, näiteks teistele eeskujuks olema ja uimastitest hoiduma? Mis kurivaim teil sisse läks Ain ja Kalev?

Lohutuseks võib öelda, et hiljuti  leidsid Saksa ajakirjanikud Euroopa Parlamendi hoonest ohtralt kokaiinijälgi. Saksa eratelekanal Sat1 leidis eksperimendi käigus parlamendi 46 WC-st 41-s kokaiini. Seega pole Kalev-poiss see ainuke must lammas midagi, teised ju ka teevad! Ent kuidas üldse poliitikasse tõsiselt suhtuda, kui seda tehakse uimastite mõju all?

Loomulikult on paha-paha, et tuntud inimesed ennast uimastitega lõbustavad, kuid veelgi halvem on asja juures, et narkootikumide tarbimine nakkab ka teistele. Kui inimesed meediast alatasa kuulevad ja näevad, kuidas tähtsad mehed kokaiini oma väsinud ninakestesse tõmbavad, mõjub see osadele kindlasti innustavalt ning ajendab ka ise paha asja proovima. Eriti kahju on noortest, kes veel liiga palju oma peaga ei mõtle ning teevad seda, mida näevad, et teised teevad. Meedia on paljudele ebajumal ning seda usutakse pimesi. Kui tähtsad tegelased uimasteid teha võivad, siis miks ei võiks igaüks? Pealegi tundub keelatud asjade tegemine alati põnev! Gaas põhja!?

Mõni aeg tagasi käisin narkopealinnas Amsterdamis, kus teatavasti kanep ja maagilised seened legaliseeritud on. Holland otsustas 20 aasta eest kanged uimastid lahjadest, nagu hashish ja marihuaana, lahku lüüa ning seadustas viimased. Erinevates kohvikutes sai külastaja end mõnusasse vinesse või soovi korral ka täiesti umbe tõmmata. Samuti võis mõne maagilise seene aplalt nahka pista ning siis oma trippi naudiskledes mööda tänavaid uimerdada ja ehk isegi punaste laternate tänaval mõne „lõbusa” naisega lähemalt tutvust teha. Ka närvilisematele inimestele pakuti lahendust. Nimelt igal tänavanurgal (punaste laternate rajoonis) sosistas mõni šokolaadivärvi pealetükkiv tegelane mööduja süütusse või mitte nii süütusse kõrvakesse pakkuvalt „kokaiin” või „ecstasy”.  Ühesõnaga, iga narkolemb leidis oma piinatud hingele midagi sobivat.

Siiski ei näinud üheski kohvipoes (nii nad neid huvitavaid kohvikuid nimetavad) intelligentseid härraseid, kes ehk poliitika või kultuuriga tegeleda võiksid. Klientideks olid enamasti pahupidi keerdunud silmadega Inglise poissmehed või muud turistilojused.

Kui väiksele lapsele midagi keelata, tahab ta seda asja just rohkem, kui talle kõike lubada, ei tundugi talle midagi enam ahvatlev. Ehk tuleks ka Eestis narkootikumid legaliseerida, siis ei oleks enam osadel tegelastel nii põnevat kihku midagi keelatut teha ning teisi inimesi oma patustamisega mõjutada ja rikkuda?

Ei oskagi öelda, miks Ain ja Kalev nõnda halvale teele läksid, kas tegemist oli lihtsalt põnevuse taga ajamisega ja kihuga teha midagi keelatut või on härrased kunagi mõne raskema objektiga pikki pead saanud? Kui isik on meedias tuntud, lasub tal paratamatult kohustus olla teistele eeskujuks ning iga mõtlev inimene suudab seda järgida. Loomulikult ei tea ma Ainu ja Kalevi keerulisi elulugusid ega tausta, mis neid halvale teele tõukas ning ei soovi meie kalleid mehepoegi eelarvamuslikult hukka mõista. Aga siiski, kallid Ain ja Kalev, te pole ju koolipoisid, kes elus veel õigel ja valel vahet ei tee!  Narkootikumid- paha! Tervislik eluviis- hea!

Ainpoiss, Kalevpoiss ja muud narkolembesed tegelased, kes varem või hiljem pahandustega vahele on jäänud või jäävad, palun tehke omale meelepäraseid aineid üksi metsas, inimestest eemal ning ärge õhutage nõrgemaid, nooremaid ja rumalamaid samale teele astuma! Eesti on väike ja minuarust peaksid inimesed üksteist hoidma ning üksteisele eeskujuks olema!

 [email protected]