Reklaam sulgub sekundi pärast

Koduloomad vastu tahtmist

Päris väikese kaagina katsusin ma korduvalt vanematega kodulooma asjus läbirääkimisi pidada. Vestlused polnud kuigi viljakad ja hoolimata regulaarsest närvisaagimisest kass meie koju ei saabunud. Looma tulek võttis aega umbes viisteist aastat.  /Kairi Look/

Päris väikese kaagina katsusin ma korduvalt vanematega kodulooma asjus läbirääkimisi pidada. Vestlused polnud kuigi viljakad ja hoolimata regulaarsest närvisaagimisest kass meie koju ei saabunud.

Looma tulek võttis aega umbes viisteist aastat. Möödunud kuul oma Amsterdami-kodus toimetades maandus mu esimene loom otse kraanikausis, saba perfektselt horisontaalis. Ta oli hiir ja kahtlemata tuli ta otse laealuselt leivariiulilt. Toimetasin vettinud uimase looma kraanikausist rõdule tuulduma ja rõõmustasin, nii mis paukus. Mu loom oli saabunud!

Ma olin hiirte invasioonist Amsterdamis tegelikult juba päris palju kuulnud. Rotitemaatika on kuum! Nimelt kaevatakse Amsterdamis parajasti uut metrooliini ja kestev müra ning langev temperatuur ajab hiired urgudest välja. Närilised kolivad karjakaupa kõrgematesse dimensioonidesse ja hollandlased varuvad ehmumata, kuid halja halastamatusega mürki ning lõkse.

Puhta ja kohati isegi steriilse eesti koduga harjunule on massiline hiirte sissekolimine kahtlemata mõistusevastane. Iga mõistlik inimene saab aru, et rotid peavad surema või elama kusagil mujal! Iga mõistlik hollandlane seevastu on hiirtega päris harjunud. Amsterdami majad on vanad ja auklikud. Mööda puust seinaääri on ausal hiirel end väga mõnus trepilt tuppa närida. On päris tavaline, et üks hiir ühes korteris paljundab end inimmõistusele arusaamatu  kiirusega kogu tänava köökidesse. Kuna amsterdamlane kõnnib toas välijalanõudes, on kööginurkades palju hiiresõbralikku kodust sodi. Lisaks on siinne komme hoida kapis terve nädala toiduvaru! Iga tark hiir teab, kui mõnus on säärases soojas paigas rahulikku hiireelu mööda veeretada.

Hiiretolerants ilmutab end ka siivsates söögikohtades. Paljud peened kohvikud ja restoranid peavad oma kassi, kes hiireküsimusega igapäevaselt tegeleb. Pole suurem asi uudis, et peenes paigas lusikatpidi kreembrülee kausis naudiskledes võib põrandal aeg ajalt hiiri möödumas näha. Paljudel ettekandjatel, kes sihukestes paikades toimetavad, käib töökohustuste hulka kassitoitmine. Sageli  tuleb hommikusel vahetusel ka öösel kogunenud materjal hiirelõksudest kokku riisuda. Euronormid missugused!

Kuna kooselu hiirega on paljude meelest siiski kaunis tüütu, pakutakse mitmeid leidlikke lahendusi hiirte elimineerimiseks. Möödunud nädala NRC Handelsbladi  kuulutusteveeru alusel on Amsterdami lõunaosas saadaval äärmuslikult ablas kass, kes hiired nädalaga elimineerib. Kassi saab rentida näiteks nädalaks ja hiirehävituse efektiivsuskoefitsent olevat võrdluses mürkidega  mäekõrgune. Legendaarsed sunduslikud hiirepidajad teavad rääkida, et mürgid ei tööta tõepoolest. Põhjuseks on evolutsioonist tuttav kohanemine enamlevinud droogidega; samuti päästab tark hiir teise ning märgistab ohtliku söögipoolise uriiniga. Seejärel ei näksi mürki enam ka mitte päris rumal hiir.

Hoolimata lühiajalisest amsterdamlase staatusest olen mina absoluutselt hiirtelembeline juba aastaid. Seetõttu kirjutasime eile alla korterisisesele paktile, et meie majas hiiri ei tapeta ega sööda. Loomakaitse alaku siiski rohujuuretasandilt!

 

Kairi Look