Kodusõjas surma ei saa?

121 kommentaar

Olles kursis sellega, mis toimub Afganistaanis, Kosovos ja mujalgi, on turvaline mõelda, et meiega seda ju ei juhtu. Aga juhtus ja juhtub ilmselt tulevikuski. Ütlen kohe ära, et konkreetselt sel teemal võtan sõna esimest ja viimast korda.

Millest sai see kõik alguse? Esiteks infosulust, milles elavad eesti venelased. Venekeelne elanikkond õpib ajalugu „oma“ raamatute järgi, mis suuresti erineb meie eestikeelsetest ajalooraamatutest. Lisaks toetudes statistikale ja küsitlustele, et jälgi suurem osa venekeelsest elanikkonnast eesti meediat. Lihtne teadmatus ja samuti soovimatus asjast tegelik ülevaade saada.

Teiseks, kui vaadata, kes mässus peamiselt osalesid, siis tegemist oli ju kooliealistega. 14-17 aastased! Mitte, et tahaksin alahinnata noori inimesi, kuid mõistlikusest ja täiskasvanulikust mõtlemisest ei saa nende puhul rääkidagi. Seda enam, et suurem osa neist oleks pidanud neil pingelistel päevadel üldse koolipinki nühkima või siis vastavalt kodus kodutööd tegema, mitte Pronkssõduri juures end välja elama. Aga see on ju selge, et kui mõistusest jääb puudu, võetakse appi käed-jalad. Tõsi, ka kivid, noad ja kõik muud vahendid.

Kas Pronkssõduri juures ja läheduses mälestati kedagi? Seda siis juues, rüüstades, varastades, pekstes ja kakeldes? Kui kunagi üldse Tõnismäele keegi maetud sai, siis vabandage väga, kuid sel viisil austuse avaldust neile inimestele poleks iial ette kujutada osanud! Kui mulle teatataks põhjendatult, et minu vanaisa haud Rahumäe kalmistul on vajalik üles kaevata ning tema jäänused ümber matta, siis minu jaoks ei ole mingisugust vahet, kus käin ma talle austust avaldamas ja lilli viimas. Mälestatakse hinges.
Pronkssõdur ja selle teisaldamine on vaid otsitud põhjus, sest paljud venelased ei teagi, kus see praeguseks hetkeks viidud on ja ega vist enam ei huvita ka.

Oma kolumniga vabandan ma nende vene rahvusest inimeste ees, kes nimetavad end eestlasteks ja vastavalt ka käituvad. Meil kõigil on vene rahvusest tuttavaid-sõpru-töökaaslaseid, kes ei kuulu provokatiivsete idiootide hulka. Usun, et neil on kindlasti väga piinlik oma rahvuskaaslaste pärast.
Samuti peaks olema piinlik meil nende eestlaste pärast, kes loomastunud mässulistega samale tasemele on langenud. Milleks minna tänavaile asju selgitama, millest niikuinii aru ei saada? Demokraatlikus vabariigis tagab korra politsei ning kohtumõistmine jäägu vastavate institutsioonide ülesandeks. Siinkohal siiras austus politseinikele, kes eludega riskides endast parima on andnud!
Otsuse Pronkssõduri teisaldamise osas tegid spetsialistid ja võimukandjad, kes on valitud meie endi poolt. Peaminister Ansipit peaks toetama niivõrd julge sammu astumisel. Samm, mis näitab, et Eesti riik on iseseisev riik, mis ei lase Venemaal endaga manipuleerida.


Milline võiks olla lahendus mässuliste jaoks? Inimene, kellele ei meeldi riik, kus ta elab või selle seadused, keel ja rahvas, võib alati minna sinna, kus tal on parem. Veel enam – kui inimesele ei meeldi meie riik ja selle kodanikud, siis ei taha ka meie neid siin. Suur ja võimas Venemaa ootab! Tuletagem meelde, et Venemaa president on teinud mitmeid samme, et välismaale, seal hulgas Eestisse, elama asunud venelasi tagasi kutsuda.
Karistamine vangistuse näol oleks kahjulik meile endile. Kõigepealt rüüstavad, lõhuvad ja varastavad ning seejärel maksumaksja raha eest nad kinni panna oleks ebaratsionaalne ning piitsa asemel pigem präänik.
Olles elanud USAs, ei kujuta ma küll ette, et lähen sinna ning nõuan sealsetelt inimestelt eesti keele äraõppimist või vastavalt oma vajadustele seaduse muudatusi. Huvitav, mis juhtub, kui panna Ameerika mandril nende riigilipp põlema? Ilmselt on sekundite küsimus, mil selle rüvetaja elu lõpetatakse.

Jäägem väärikaks ning toetagem üksteist!

Kertu Jukkum
kertu@buduaar.ee