Naine meestekarjas

Päris palju tähelepanu. Mõnikord natuke kohatuid nalju, isegi flirti ja külgelöömist. Vahel tuleb ette südamepuistamist, meheliku üleoleku demonstreerimise katseid. Enamasti aga ühtekuuluvustunnet ja kambavaimu. Ja tunnet, et kõigele vaatamata sind väga hoitakse ja sinust peetakse lugu.

Mina olen naine, kes on enamuse oma teadlikust ja arvestatavast tööalasest elust veetnud meeste seltskonnas. Väga maskuliinses ja tehnilises maailmas: masinad, tootmine, joonised, projektid, metall, müra. Lõpptulemus - puhas ja vormitud, läikiv ja allutatud teras – masinaosa, vajalik osa suurest tervikust. Täiesti meeste ala.
Roosa kostüüm, push up, miniseelik, geelküüned ja malbe olek on targem minu töökohas koju jätta. Igapäevaselt kaasasolev soovituslik arsenal : meelekindlus, kehtestamisoskus, tahtejõud, otsustusvõime.

Esmapilgul tundub paljudele firmavälistele tegelastele arusaamatu, et mis minul, väikesel blondiinil on teha kõige selle meheliku sees? Loomulikult tundsin, et väikese ja saamatuna, alustades oma karjääri, kuid aeg on minust vorminud naise, kes vajadusel räägib meeste keeles: normid, reeglid, käsud, keelud, konkreetne ja selge jutt. Vahel tugevam hääletämber kui muidu. Vahel liigagi kontrolliv, arupäriv ja suunav. Naiste seltskonnas oleks selline käitumine arvatavasti taunitav. Samas ka mõistetav miks. Naiste seas ei peaks ma ennast niiviisi tõestama, kehtestama, et tõrksaid ja isepäiseid taltsutada. Seal ei kahtleks keegi minu kompetentsis seepärast, et naine olen. Meeste alal aga meestele tõestada, et minul võib ka õigus olla, on juba märksa raskem. Kuid seda õnneks ainult alguses.

Hiljem kui piirid on paigas – teed selgeks, et sa pole kõikide meeste erasekretär, ei loo töökaaslastega intiimsuhteid, sa ei manipuleeri naiselikke nippe kasutades, sul on asjast oma konkreetne arvamus, oled ametialaselt (soovitavalt - väga) kompetentne, talud vapralt konstruktiivset  (vahel ka mitte) kriitikat silmagi pilgutamata, vajadusel jääd kauemaks tööle - vot siis oled omaks võetud ja sinust peetakse lugu.
Usun sellist mind, kes ma olen tööl meestekollektiivis, oleks naiste seas üsna pea fuuriaks tituleeritud. Vahel on endalgi hirm, et äkki kuidagi liiga mehistun ja ei saa hiljem enam rollist välja.

Olen mõelnud millest ma puudust tunnen, töötades meeste seltskonnas. Jah, tõele au andes vahelt tahaks kohvitassi kõrvale natuke naiste loba ajada. Küsida kuidas kodus läheb, kuidas mehega, kas lapsed terved, kes kellega käib, milline kreem on hea jne. Tahaks toriseda vahel, et teate täna ma ei jõua rabada, kõht valutab ja noh... päevad, iga naine saaks sellest aru. Sellised teemad jäävad aga meeste seltskonnas puudutamata. Meesteseltskonnas pole pahadele päevadele või segasele eraelule mingit õigustust.
Loomulikult vahel mõni mees puistab ka südant või küsib nõu a`la „sa ka naine, kas saad aru miks mu naine nii tegi“ või vajab lihtsalt ärakuulajat, kuid sellega asi piirdub. Tavaliselt. Kuid vahel võib olla ka teistsugune stsenaarium. Komplimendina see, et „kui mul naist ei oleks võtaks kindlasti sinu ära, oled nii tore ja hea“. Ehmatama paneva tõsiasjana aga see, et firmapeol võib mõni mees liigsest alkoholist ja kiirest tantsust erutatuna, hiljem punastama panevalt, familiaarseks muutuda. Siis loomulikult aitab vaid kindel ja viisakas äraütlemine. Ja hiljem sellest mitte rääkimine.

Tööpäevad meeste seas on üldiselt pingelised ja vahel stressirohked, kuid saab ka nalja ja on südamlikke hetki. Vahel komplimente ja kiitust, mõnikord hommikuti avastad üllatusega šokolaaditahvli laualt või roosi vaasist. Sünni-ja naistepäev on garanteeritult alati väga magus ja lilleline.

Meeste maailm on palju karmim ja konkreetsem kui naiste oma. Seepärast peale väsitavat tööpäeva maskuliinses maailmas, naudin täiel rinnal naiseks olemise rõõme: sooja vanni, seda, et minu eest hoolitsetakse, et ma ei pea kõige eest vastutama ega planeerima, võin paluda abi ja südant puistata, pidada sõbrannadega naistekaid ja kirjutada naisteteemadel buduaarile. Võin lakkida küüsi, selga panna midagi üliseksikat ja nurruda mõnust, kui mind nunnutatakse ja kaissu võetakse. Peale tööd olen lihtsalt naine – habras ja kaitsetu, õrn ja haavatav, naiselik ja seksikas. Ja naudin väga seda üdini naiseks olemist, sama palju kui tööd meestega nende karmis maskuliinses maailmas.

Millised on teie kogemused, kallid buduaari lugejad, töötades ainult meeste või siis miks mitte ainult naiste kollektiivis? Kas ei teki ohtu liiga mehistuda või siis vastupidi?

Katrin Niit