Õnnest ja tolerantsist

Teatavasti ei paista liberaalsusega silma ainult Rootsi, vaid ka näiteks Taani, Holland, Belgia, Hispaania, Saksamaa, Soome ja teisedki Euroopa riigid. Ehk on elukvaliteedi ja liberaalsuse vahel mingi seos? Igal juhul kuulub meie ühiskond teise äärmusesse.

Sallimatus homode, transseksuaalsete ja biseksuaalsete inimeste vastu on uuringu järgi eriti levinud vanemaealiste meesterahvaste seas ning suuremal jaol maapiirkondades. Kõik uued asjad ja suuremad muutused ühiskonnas on reeglina laiemale osale vastuvõetamatud. Mitte, et homoseksuaalsus/transseksuaalsus oleks „uus asi”, küll aga on see avalikum kui varem.

Heteroseksuaalse inimese jaoks on tihti homoseksuaalne lihtsalt haige inimene või andestamatu looduse praak. Ja kui faktiga, et on ka teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimesi, lepitakse, siis kindlasti mitte ei anta oma heakskiitu homoabieludele ja ammugi mitte lapsendamisele homode poolt. Põhjendatakse seda sellega, et laps peab kasvama „normaalses” keskkonnas ja traditsioonilises peres. Tõsi on ka see, et nn normaalseid traditsioonilisi perekondi väga paljudele Eesti lastele ei jätku nii ehk naa. Meil on ligi 30 000 üksikvanemaga perekonda ja lisaks määramatu hulk perekondi, kus vähemalt üks lapsevanematest kuritarvitab alkoholi ja/või kasutab füüsilist-vaimset vägivalda teiste perekonnaliikmete peal. Loomulikult on meil ka palju ülerahvastatud lastekodusid...

Inimestel, kes tunnevad, et keha, milles nad on sündinud, pole õige, on vaba voli muuta oma sugu. Teised aga tunnevad hoolimata kehtestatud sotsiaalsetest normidest seksuaalset huvi samast soost inimeste vastu. Need on inimeste isiklikud valikud ja keda veel peale nende endi peaks see puudutama?
Olen kuulnud, et aina populaarsemaks on muutunud ka grupiseksi harrastamine, mis ju pole traditsiooniline. On siis ka grupiseksi harrastajad looduse praak? Veelgi enam tean heteroseksuaalseid meesterahvaid, kelle arvates on lesbid armsad ning lisaks unistatakse võimalusest olla lesbilistel paaridel kolmandaks. Looduse praak? Muide, mingi aeg oli ju väga populaarne ka sõbrannadega suudlemine – kas see on heteroseksuaalsete puhul normaalne?

Ehk on siiski kõigil omad kiiksud, millega tuleb lihtsalt harjuda ja leppida?
Nii kaua kui inimene ei põhjusta enda soovide ja tegevustega kellelegi valu ning vastumeelsust, elagu oma elu nii kuidas heaks arvab – peaasi, et ise õnnelik on!
Ennetades kommentaare minu orientatsiooni osas, siis jah, ma olen vägagi heteroseksuaalne. Lihtsalt, mul on muudki teha, kui muretseda teiste inimeste huvide ja orientatsioonide pärast. Veelgi enam arvan, et issanda loomaaia suurus ja kirevus teevad elu vaid värvilisemaks ning huvitavamaks.

Päikest ja sallivust teiegi ellu!
[email protected]