Sõnavabadus virtuaalmaailmas

Peaasi, et saaks välja öeldud kõik, mis sülg suhu kipub tooma. Sõnavabadus virtuaalmaailmas pakub laienenud võimalusi ja lisaväärtusena suhtelist anonüümsust.

Internetiportaale, kus kesiganes saab oma sapise või lihtsalt ajuvaba sõnavõtuga üles astuda, on palju. Kiire ülevaate erinevate portaalide kommentaaridest saanud, selgus ootuspäraselt, et mida kollasem portaal, seda räigemad kommentaarid. SLÕhtulehe veebiväljaanne ja Delfi saavad selle poolest eriti hiilata. Päevalehe loetavus on muide tunduvalt langenud pärast seda, kui veebiväljaanne anonüümse kommenteerimise võimaluse peatas.

Eesti ühiskonnas pole kadedus ja ärategemine mingid uued nähtused. Mida räigemini suudetakse teisele ära teha, seda parem. Olgu teemaks poliitiline päevasündmus, intriigid inimestevahelistes suhetes või õnnetusjuhtum. Vahet pole! Peaasi, et janune netikommentaator saaks, mis tahab.
Olen tihti mõelnud, et kes on see anonüümne inimene, kes paneb näiteks Kristiina Savva persoonloo juurde kommentaari:
„ apppppi kui rõvve mutt.....paks lehm ja kole on,ta kaah!!?! ja lolll,täitsa lammas„ ?

Milline on selle inimese hariduslik taust, tema välimus ja sotsiaalne staatus?
Pole kahtlustki, et konkreetse kommentaari taga on madala intelligentsi ja IQ-ga inimene, sest õigekirja tundmine pole filoloogide pärusmaa, vaid sellega tehakse tutvust juba esimestel kooliaastatel. Mis on selle kommentaatori motiiviks? Enese väljaelamine? Teadvustada teisi oma olemasolust?
Taolise väljaütlemise autor peab küll olema äärmiselt kibestunud ja kade inimene, kelle kriitikameel on üliarenenud enesekriitika arvelt. Lisaks kipun arvama, et sellel inimesel „oma elu“ kui sellist kas pole või ei saa ta selle elamisega hakkama. Vastasel juhul poleks tal ei aega, mahti ega viitsimist surkida kellegi teise elus, keda ta isegi ei tunne. Usun, et taolise kommentaatori enda välimus ega sisu ei kannataks mingisugust kriitikat.

Küsisin Kristiinalt endalt, kas ta neid kommentaare ka loeb ning ta ütles, et huvi pärast ikka, kuigi mitte ehk kõiki. Samas kinnitas ta mulle, et teda ei kõiguta nende õelutsejate arvamus absoluutselt ning pigem teeb see talle nalja.
Samas on mitmed teised tuntumad ja vähem tuntumad persoonid nentinud, et taolised negatiivsed kommentaarid ja arvamusavaldused on äärmiselt ebameeldivad nende lähedaste ja sõprade jaoks. Ehkki avaliku elu tegelased ise on tihti paksu naha ja tugeva närvikavaga, võivad kõike-teadjate kommentaarid siiski hävitavad olla. Tean lugu, kus ühest tuntud meesterahvast ilmus artikkel ning vaid üks sellele loole lisatud kommentaar muutis mehe koduse elu põrguks. Kommentaar oli kelleltki „teadjalt“ sisuga kuivõrd mittearvestatav on mees voodis.
Kurb tõsiasi on see, et paljud väga huvitavad ja mõistlikud inimesed keelduvad üldse intervjuusid andmast ning tihti on põhjuseks just nimelt need õelutsejate laviinid, kes oma võimalust ootavad.

Ka Buduaari lehel tegutses mõnda aega üks tõeliselt kibestunud ja õel inimene, kes Loore Härmati nimel „Küsi nõu“ rubriigis nö nõu andis. Vistriku puhul soovitas küünelakieemaldit kasutada jms. Hiljem selgus, et liba-Loore taga oli Loore endine tuttav. Kättemaks jäi lühikeseks, sest teoreeliselt on iga kommenteerija isik võimalik kindlaks teha – nii juhtus ka liba-Loorega.

Eriti masendavad on kommentaarid, mis on lisatud erinevate õnnetuste juurde. Uudis nädalapäevad tagasi Tallinnas 4 inimese surmaga lõppenud õnnetusest kogus rohkem kui pool tuhat kommentaari. Mis küll ajendab taolise loo juurde kommentaari üldse panemast? Enamus kommentaaridest sealjuures on hukkamõistvad – nii ohvreid kui ka nende automarki. Rohkem kui pool tuhat inimest on söandanud olla kohtumõistjad mõtlemata, et nii mõnigi ohvri lähedane võib lugeda neid äärmiselt võikaid ja haigettegevaid kommentaare.

Olgu siis, et eestlase parim söök on teine eestlane, austan ma ikkagi inimesi, kes teiste inimeste vabadust oma idiootsete ja solvavate arvamusavaldustega ei piira. Lisaks peaks igal endast lugu pidaval inimesel olema julgust kommentaari juurde lisada ka oma nimi. Julged öelda – julge lisada oma nimi. Mulle tundub see iseenesest mõistetavana.
Lõppude lõpuks, rohkem tolerantsi ja vähem ärategemist ning kui oma elu elamise kõrvalt kipub aega liigselt üle jääma, siis soovitaks lugeda raamatuid või muud taolist harivat ette võtta.


Kertu Jukkum
[email protected]