Teadlikuma elu suunas

8 kommentaari

Lugesin hiljuti ühest raamatust, et paljudel inimestel on vähearenenud teadvus, see tähendab, et palju sellest, mis päeva (või nädalate, kuude, isegi aastate) jooksul juhtub, ei jõuagi tegelikult nende teadvusse.

Sellised inimesed „magavad“ ja ainult väike osa nende mõistusest on „ärkvel”.
See osa, mis justkui inertsist töötab.

Inimene, kelle teadvus magab, on kergesti mõjutatav massipsühhoosist, negatiivsetest sõltuvustest ja depressioonist. Tema õnn, õnnetus ja elukvaliteet sõltuvad eelkõige teistest inimestest. Teistest sõltuvalt ei ole tal head haridust, hästitasustatud huvitavat tööd, rahvuslikku identiteeti või kodumaatunnetust. Teisi järgides võib „magaja“ unustada eetika, inimväärikuse ja mõtlemise. Mõtlemise selle sõna tõelises tähenduses, mõtlemise oma peaga. Süüdi selles on vanemad, koolikaaslased, naabrid, elukaaslane, ülemused või terve riik. Ükskõik kes, kuid mitte inimene ise.

„Magajaid” on kõikjal me ümber ja neid on lihtne märgata, juhul muidugi kui ise „ärkvel” olla. Magajate hulka kuuluvad näiteks inimesed, kes teevad vastumeelselt oma tööd, teenindavad kliente ja kolleege automaatselt (müüjad, bürootöötajad jne), olles mõtteis samal ajal kusagil mujal. Magajate hulka kuuluvad ka inimesed, kes elavad ebarahuldavat, rutiinset pereelu, taluvad tundekülmust, vaimset ja füüsilist vägivalda või intiimset askeetlust, ja ei võta midagi ette, et seda muuta. Magajad on ka inimesed, kes luuserdavad, looderdavad ja löövad aega niisama surnuks mitte midagi tehes.

„Magamine” noores eas on ehk mõistetav, kuid ainult mõningate mööndustega. Täiskasvanud inimese vaimne lodevus ja lauslollus ei ole aga vabandatav, kui meditsiiniline diagnoos välja arvata. Teatud eas ei saa enam süüdistada ka vanemaid ja rasket lapsepõlve selles, et meil puudub õigluse, eetika ja hoolivuse tunnetus, et me ei tea, mida tähendab vastutada oma sõnade ja tegude eest. Mitteteadmine ei vabasta vastutusest.
Võtta vastutus oma tegude, sõnade, oma elu eest ainuisikuliselt enda kanda, on aga tohutu katsumus „magajale”. Liiga suur ja hirmutav. Lihtsam on edasi magada, lasta teistel oma elu juhtida ja massidega kaasa ümiseda. Ärkvele raputavad sellisest letargiast alles ootamatud raskused või kriis – nt. töö kaotus, lahutus või lähedase surm.

Teadlik elu on raske elu. Sageli on see üksildaste filosoofide või ekstsentriliste geeniuste pärusmaa. Tavainimene on aga karjaloom, sotsiaalne olend, kes tahab kuuluda kellegi juurde, ulguda koos teiste huntidega.
Ometi on teadlik elu ka lihtne oma raskuses. Valikud on selged ja individuaalsed. Mingi jõud ei pane karjas kummardama pronks-, puu või graniitkuju, väljamõeldud ammusurnud ega isehakanud elavaid jumalaid. Ka identideedikriis kaob puberteediga.

Aga kuidas siis üles ärgata? Et teadlikumalt elada on vaja arendada oma teadvust.
Peter Kimmel kirjutab oma raamatus „Edukana uude aastatuhandesse”, et teadvust aitab arendada positiivses mõttes näiteks igapäevane heategu. Heategu ei pea tähendama midagi suurt. See võib olla kompliment kellelegi, kolleegi või sõbra toetamine raskel ajal, helistamine vanale tuttavale, kellest pole kaua midagi kuulnud, lapsevankriga noore ema aitamine ühistransporti, kerjusele raha andmine, vanainimesele istekoha pakkumine jne. Oluline ei ole heateo suurus, vaid teadlik „hea tegemine”. See nõuab enesekontrolli ja avatud silmadega ringivaatamist, elu ja inimeste märkamist.
Paljudele on see kindlasti vastumeelne. „Miks ma peaksin kedagi lihtsalt heast peast aitama? Mis kasu sellest oleks mulle?”, võib rikutud natuur küsida. Ega otsest kasu ei olegi. Raha keegi selle eest ei maksa, tihti ei öelda aitähhigi. Kuid sellistel heategudel on omadus kuhugi salvestuda ja bumerangiefektina meile tagasi tulla, hetkel kui me seda kõige vähem oodata oskame.
Kui iga inimene annaks oma panuse – üks heategu päevas, milline oleks siis meie kodune Eesti, milline oleks kogu maailm? Kindlasti kordades parem kui praegu.

Häid tegusid ja ärksat meelt soovides,

Katrin Niit