Reklaam sulgub sekundi pärast

Teod, mis muudavad maailma

Harva on mind uudised rõõmustanud, aga täna pärast ühe kuulamist muutusin lausa õnnelikuks. Tegemist on selle aasta Nobeli rahupreemia määramisega Bangladeshi pankurile Muhammad Yunusele.


See on millegi suure algus, sest vaesuse kaotamisse maailmas pole veel ükski mees suhtunud nii õigesti. Poliitikute rahu nimel tehtavad teod on sageli olnud ajutise kasuteguriga, kirjutatakse praegu Eesti meedias. Bangladeshlaste eeskuju on kuuldavasti kandunud ka väljapoole  seda riiki.
Ilves on näiteks esitanud Nobeli rahupreemia saamiseks Ukraina presidendi, ent ükski poliitik ei oleks suutnud inimeste heaks midagi paremat korda saata kui tänavune rahupreemia saaja Muhammad Yunus.
Paljukiidetud demokraatia tõttu on praegu Iraagis hukkunud üle 600 000 iraaklase. Just hiljuti vaatasin Kanal 2-st dokfilmi demokraatide tegudest vanglates. Ma ei usu, et Juštšenko oleks ukrainlasi õnnelikumaks teinud, ent ma usun, et tänavune preemiasaaja on teinud oma rahvast ja teeb edaspidigi.

Suurteks ühiskondlikeks muutusteks olevat võimelised vaid poliitikud, teadlased, leidlikud ärimehed. Kus esimeste tahe jääb nõrgaks, teiste võimalused puudulikuks ja kolmandate eesmärgid ühtimatuks, astub vahel ootamatult areenile tegelane nagu Muhammad Yunus.
Portaalis  Heategu.ee kirjutatakse nii:
“Nad kihutavad meid üles – pealtnäha väsimatu innuga – konstateerima üht või teist valupunkti, mille lahendamine on meie võimuses. Oma vankumatu usu ja jäärapäise idealismiga meenutab ta me maailmas peaaegu et müütilisi kangelasi, anakronisme, kellesuguseid palju olla ei saa .” Kuid miks ometi on ahnus nii domineeriv ja Yunuseid nii vähe?

Sääraseid visionääre on hakatud nimetama sotsiaalseteks ettevõtjateks, sest nad esindavad läbi aegade ühte olulisemat ühiskondlikku tõuke – ja tõmbejõudu. Selline inimene on algataja, kes tuleb ja teeb oma jõupingutusega ideed teoks ja muudab need standardiks.  Ajalooliste sotsiaalsete ettevõtjate hulka kuuluvad näiteks frantsiskaanlaste ordu rajaja Franciscus Assisist ning 19. sajandil haiglatalituse reformide eest võidelnud Florence Nightingale.
Tegelikult on paljudes inimestes sotsiaalset närvi ja nende panus inimeste õnnelikuks tegemisel kordi rohkem kui tarbimishulluses inimestel.

Mis on Bangladeshis tegutseva Muhammad Yunuse suurimaks jõupingutuseks, sotsiaalseks uuenduseks? Juba 1970ndate lõpul hakkas ta katsetama uudse “mikrolaenude” projektiga. Mikrolaenude projekti eesmärgiks oli võimaldada laene allpool vaesuspiiri elavatele inimestele, kes tavapankade jaoks olid nö “tagatiseta”, vähese usaldusväärsusega ja kasumipotentsiaaliga. Yunus lõi laenusüsteemi, mis põhines kliendigruppide vastastikustel usaldusgarantiidel ning sidus laenuandmise ettevõtluse edendamisega maapiirkondades. Projektist väljakasvanud Grameen Bank ("grameen" tähendab bengali keeles "küla") võimaldas suurel hulgal põllu- ja käsitöölistel koguda piisav algkapital iseseisva äritegevuse alustamiseks: tulemuseks oli laenajate 50% keskmisest kiirem elatustaseme tõus.

Kuulsin telerist, kuidas heade silmadega pankur (kujutage ette, pankur polegi ahne, mu kivistunud arusaam neist muutus päevapealt!) rääkis, et miljonitel vaestel inimestel pole oma seesmiste potentsiaalide, ande rakendamiseks võimalusi ja see läheb kõik kasutult raisku, kui keegi neile stardiraha ei anna. Vaesuse kaotamine pole mitte üksnes vaeste huvi, vaid ka rikaste, ütles ta. Vaadates veel Muhammad Yunuse pilte, hämmastasid mind ta silmad – need olid erakordselt head. Selliste heade silmadega mehi ei ole ma palju kohanud. Ja ikkagi, millised asjalikud mõtted ja suured teod! Mulle meeldib ta samavõrd või veel enamgi kui Gandhi. Juštšenko kahjuks jääb seniks mu silmis vaid poliitikuks, kes võimu ihaldas. Eestis ma ei tea samuti mitte ainsatki tipp-poliitikut, kes rahva heaolule mõtleks, sest oma karmanite täitmisega on nad kõik silma paistnud rohkem kui millegi muuga.

Lugupidamisega
Kadi Jüriado