Reklaam sulgub sekundi pärast

Ohtlik iha- furor uterinus ehk nümfomaania

Mõni päev tagasi vaatasin uudistemagasini „Suvereporter“, kus tiriti päevavalgele karm tõde- nimelt avastatakse meie pisikeses Eestis iga päev u. 2 HIV-positiivset inimest ning Narvas on lausa iga 12-nes HIV-positiivne.

Kui ma räägin teile aga järgmise loo, siis ehk leiate teiegi, et pole mõtet imestada nende numbrite üle, kui nii kergekäeliselt end igaühele lubatakse.
Nimelt tulin aasta tagasi väiksest eesti linnast „suurde“ Tallinnasse elama. Siia tulles ei osanud ma  aga ka kõige pöörasemas unenäos arvata, et mõne kuuga kohtan nii palju inimesi, kes elavad lihtsalt selleks, et voodiservale uue vallutuse kriips kraapida, kuulutades seda avalikult uhkusesäde silmis. Meeste puhul tundub selline kiitlemine lihtsalt väga magedana, kui nii käitub naisterahvas, paneb see sõna otseses mõttes silmi pööritama-minul vähemalt.
Nimelt sattusin elama ühte tuppa tüdrukuga, kes osutus seksmaniakiks, või kuidas nende kohta öeldaksegi- nümfomaanid?
Nii palju kui mina tean ei kipu naised, kes on teadlikud oma hüperseksuaalsusest, seda teistele teadvustama, et mitte valet muljet jätta. Heeeeeheee, kuid mitte minu toanaaber. Aastavältel sattusin ma peale korduvalt päevastele seikadele, kus tuppa astudes ootas ees järgmine uus paljas poiss, kes meeleheitlikult nägu teki taha varjata püüdis. Toanaabrilt aru pärides, tegi ta oma suurt naeratust ning ütles, et ei suuda ära oodata, kunas uue isase maha murrab. Kõik see viis aga selleni, et mida rohkem ta mulle oma vallutustest rääkis, seda vähem hakkasin temast kui isiksusest arvama. Mingil hetkel tekkis mul tülgastus, et pean elama koos tüdrukuga, kes „paneks“ kõike mis liigub, kordagi mõtlemata haigustele ning kurbadele tagajärgedele, mis kaasneda võivad.
Nüüd on ta läinud, kuid aegajalt arutlen ikka endamisi, mis paneb ühte naisterahvast käituma nii lamedalt ning kompleksitult- madal enesehinnang ? 
Mõnel juhul seostub ehk seks ka otseses mõttes nümfomaanidele armastusega- mida rohkem seksi, seda rohkem armastust ja...khmm, hulganisti partnereid, keda hommik ei mäleta. Kuid milleks oma intiimsetest seikadest ning unistustest kõigile rääkida? Ainus mõistlik vastus, mille ma siiani leidnud olen, on see, et tal on millestki väga puudu ning nähtavasti vajab ta hulganisti tähelepanu, et ennast hästi ning teiste jaoks huvitava ja olevana tunda.. Või üritas toanaaber oma muid nõrkusi tasa teha ning neid nii „varjata“?
Ma ei tea palju selliseid naisi veel on, kuid tean kindlalt seda, et ükskõik kui suur tähelepanuvajadus on- tuleks siiski järgida vana head ütlust-„enne mõtle, siis ütle“.
Lihtne on end teiste silmis maha rääkida, mitmeid kordi raskem ning mõnel juhul ka võimatu, enda väärtust porist puhtaks pesta. Niisamuti on kerge haakida külge põhjaviiv haigus, mis jätab märgi külge kogu ülejäänud eluks.
Mina kuulsin liiga palju, nägin liiga palju ning nüüd.......... !


K. K.