Buduaari uus blogi: Dane Tall räägib elust ja inimestest

Tutvustame Buduaari uut blogijat! Dane Tall on kaunis noor naine, kes blogib Buduaarile oma mõtetest, suhetest ja elust üldse. Kes ta on ja millega tegelnud, loe tema esimesest kirjatööst.

Buduaarile kirjutasin ma artikli enda aastast Austraalias juulikuus 2009. aastal. Kirjutasin, kuidas ma olin jõudnud iseenda ja tõelise armastuseni. 

Ma loen seda täna ja tunnen, kuidas erinevad emotsioonid, mälestused ja nüüdseks läbi põetud hingevalud ja saagad meenuvad. Olles täiesti aus, tundub see tüdruk, kes selle artikli kolm aastat tagasi kirjutas, mulle võõras. Ma mäletan tema lugu ja seda, kuidas ta tol juulikuul tundis, aga ma vaatan teda praegu kui nooremat õde ja tahaksin kogu selle loo peale naeratada ja samal ajal pead vangutada. Ma kirjutasin sellest, kuidas tunnen end esimest korda elus kellegagi 100% kindlalt, tänu kellele astun vastu oma hirmudele ja kes tõukas mind lõplikult lõpetama kolm aastat kestnud suhet Eestis. Ma arvasin, et olin leidnud midagi tõelist. Kuid peale aastat Austraalias, kahte nädalat Malaisias, pooltteist nädalat Tais, mõnda päeva Inglismaal ja viit päeva Eestis, tühistasin ma tema lennu Londonist Tallinna. Ma ei ole teda tänaseni näinud.

Minu kaks aastat teisel pool maakera olid imelised. Olime kõigest 18-aastased, kui otsustasime sõbrannaga pärast keskkooli kohvrid pakkida ja Austraaliasse lennata. Ainus kindel asi, mis meid ees ootas, oli mõneks päevaks broneeritud hostel ja teadmine, et Austraalias pidavat väga palju hästiteenivaid ja pruuniks päevitunud eestlasi olema. 

See on tõsi,  eestlasi on seal tõepoolest palju ja neid kohtab absoluutselt igas osariigis, suur- või väikelinnas, pea igas farmis ja kindlasti igas pubis. Olin lõpuks sellest täiesti tüdinud, et nii kui meile mõni eestlane tööle võeti, suruti meid ühte ruumi juttu ajama, eeldades, et me ju nii väikesest riigist, et kindlasti tunneme üksteist ja meil on nii paljust rääkida. Õnneks oli mul pärast aastast kooselu kohalikuga päris usutav aussie aktsent külge jäänud, nii et kehvema inglise keelega inimestele tutvustasingi end kui põlist austraallast:) Ja pääsesin sel moel lõpututest küsimustest stiilis: „Kuidas ja kus sa oma teise aasta viisa said?“, „Kuidas maksud tagasi saab?“, „Kus farmides sa tööl oled olnud?“, „Kas saad mõne hea töökoha/elukoha sebida?“ jne.

Üks hirmus asi selle suurepärase kliima, hästi teenimise ja ülimalt positiivse ja relax´i elustiili juures on see, et ühel hetkel ma ei igatsenud nii väga enam oma kodu ja lähedasi. Mäletan, et kui olin kõigest paar nädalat kodust eemal olnud, helistas mulle ema ja küsis nukral häälel, kas ma neid igatsen. Loomulikult vastasin jaatavalt ja sisimas tundsin tõepoolest oma perest puudust, aga tol momendil, kui mu ema selle küsimuse esitas, tundsin, et see igatsus ei ole sugugi piinav ja laseb täiesti rõõmsameelselt iga päev elada. Teadsin, et minu lähedastega on kõik korras, nad on terved ja õnnelikud. Ma tundsin, et see igatsus on niivõrd rahumeelne, et laseks mul siin elada, minna kooli, rajada kodu ja pere ning lennutada siis Eestis elavad lähedased korra aastas siia. See tundus täiesti reaalne ja õnnelik elu. Hoidsin oma perega lähedast kontakti, kuid ei tajunud tegelikku tohutut distantsi, et olen esimest korda ja nii noorena oma kodust niivõrd kaugel. Ma olin rahul ja õnnelik.

Mida aeg edasi, seda põnevamaks meie elu muutus. Kahe aasta jooksul vahetasin vist vähemalt seitse korda töökohta, elasin umbes kuues erinevas kohas ja tutvusin hästi mitmete erinevast rahvusest imeliste inimestega. Sain oma esimesed kogemused 5-tärni restorani supervisorina, mistõttu tänaseni väljas söömas käies olen suhteliselt kriitilise pilguga just klienditeeninduse osas. Sest olgem ausad, sealset ülisõbralikku ja naeratavat, kliendikeskset teeninduskultuuri meie kodumaal just eriti tihti ei koge. Armusin kõrvuni ookeanisse ja selle sügavustesse. Ja ookeani igatsen ma täna küll nii, et vahel teeb hinge raskeks. Olin ajutiselt tööl ühe laevukese peal nö sukeldumisinstruktorina (jah, mul oli samasugune punane floatie nagu "Baywatch"-is). Sõitsime keset ookeani ja viisime turistid, kes üle maailma eri paikadest kokku lennanud, ilmselt päris pikalt raha kõrvale pannud ning julgust kogunud, ujuma haide, kilpkonnakeste, hiid-sarvikraidega, kuni 9-meetriste vaalhaidega ja paar korda juhtus ka, et sattusime samasse kanti sulistama, kus küürvaalad parajasti aega veetsid.

Kõik need imelised kogemused ja suurepärased võimalused hoidsid mind tegevuses ja mõtetes rõõmsameelsena. 

Aga ma ei tundnud enam nii, nagu olin kirjutanud vaid mõned kuud tagasi. Asi oli selles, et seesama kindlus, armastus ja tugi, mis mulle pakuti, oligi see, mida pidasin SELLEKS õigeks tundeks. Igale naisele meeldib, kui tema eest hoolitsetakse, teda maailma parimaks/ kaunimaks/ erilisemaks/ ainulaadsemaks peetakse ja seda talle iga päev meelde tuletatakse. Ja kuna mina olin tol hetkel: 1) väga noor ja uutele inimestele avatud, 2) äsja väljunud nö keskkoolisuhtest, pärast mida tundus 101% suhtes olemine täpselt see, mida ma vajasin, 3) täiesti  üksi. Minu eestlasest reisikaaslane ja parim sõbranna läks Lõuna-Austraaliasse trippima ja mul ei olnud ei peret, ei tõelisi sõpru ega ka teisi eestlasi. Ja nii ma klammerdusin ainsa asja külge, mis mul tol hetkel 24/7 olemas oli ja see sai mulle ka saatuslikuks. 

Meie teine aasta Austraalias ja kaua planeeritud puhkus Aasias, milleks sai, oi-oi-oi kui mitmeid sadu tunde tööd rabatud, lisatunde võetud ja ülisäästlikult elatud, möödus vastu seina puruks loobitud sülearvuti, taksoga mööda Perthi põgenemise, kahelt töökohalt vallandmise, mitmete seina löödud aukude ja lõhutud mööbli tähe all. 

Broneerisime kogu reisi umbes pool aastat ette, valisime ainult kõige luksuslikumad hotellid, romantilisemad saared ja kalleimad restoranid. Mida lähemale jõudis kauaoodatud unelmate puhkus, seda kõvemini karjus mu sisetunne. Nii on mul täna sellest reisist sadu fotosid, mida olen kõigest korra vaadanud ja vaid hägused mälestused Phuketi imelistest randadest, Bali templitest ja Kuala Lumpuri lõpututest shoppinguretkedest, sest ma ei nautinud seda aega. Mäletan, et tahtsin lihtsalt koju tulla. Ja ma lugesin päevi. Lõpuks suutsime siiski mõlemad aru saada, et meie unelmate reis sunnib meid lihtsalt vägisi koos olema ning et vältida olukorra veelgi kriitilisemaks muutumist, tühistasime edasiste hotellide broneeringud ja muutsime lennud.

Lendasime kõigepealt Inglismaale ja esimese asjana muutsin ma taas oma lendu. Marsruudil London-Tallinn ja seda järgmisele päevale. Ja reisijaks olin mina üksi.

Teie

Dane