Dane blogi: elagu pruutpaar!

Dane blogi: elagu pruutpaar!

Mäletan, et juba päris noorena ei pidanud ma abiellumist millekski eriliseks ega ka vajalikuks. Ma lihtsalt ei näinud sellel mingisugust teist mõtet, kui puhtalt vormistus – ametlik paber. Ja ma arvasin pigem, et selline raamistatud ametlikkus ning kõigi sõprade ja sugulaste ees truuduse kinnitamine ühele inimesele võib suhtele hoopis vastupidiselt mõjuda. Kuidagi kammitsetult, paikapanevalt ja kõik see tekitas minus veidi klaustrofoobilisi tundeid. Umbes selliseid, et siis, kui kõik on ametlikuks tehtud, kisuvad kindlasti asjad viltu ja enam nii lihtsalt lõpetada ka ei saa, seega lollikindlam on olla vabaabielus muretsemata, mis pöördeid tulevik tuua võib. Ma ei oskagi tuua põhjendust, sest olen endas täielikult üllatunud, aga täna mõtlen ma esimest korda teisiti.

Mäletan, et juba päris noorena ei pidanud ma abiellumist millekski eriliseks ega ka vajalikuks. Ma lihtsalt ei näinud sellel mingisugust teist mõtet, kui puhtalt vormistus – ametlik paber. Ja ma arvasin pigem, et selline raamistatud ametlikkus ning kõigi sõprade ja sugulaste ees truuduse kinnitamine ühele inimesele võib suhtele hoopis vastupidiselt mõjuda. Kuidagi kammitsetult, paikapanevalt ja kõik see tekitas minus veidi klaustrofoobilisi tundeid. Umbes selliseid, et siis, kui kõik on ametlikuks tehtud, kisuvad kindlasti asjad viltu ja enam nii lihtsalt lõpetada ka ei saa, seega lollikindlam on olla vabaabielus muretsemata, mis pöördeid tulevik tuua võib. Ma ei oskagi tuua põhjendust, sest olen endas täielikult üllatunud, aga täna mõtlen ma esimest korda teisiti.

Arvasin alati pigem nii, et kuna me ei tea iial ette oma tundeid ja emotsioone, ega ka seda, millised tutvused, inimesed ja kogemused meie ellu tulemas on, on mõistlikum mitte end kellegagi liiga ametlikult siduda, et vältida hilisemaid komplikatsioone. Ma ei näinud probleemi laste saamises, õnnelikult koos elamises ja kõiges sellises, aga ma olen tõepoolest kogu elu olnud vabaabielu pooldaja ja seda puhtalt ratsionaalsetel põhimõtetel. Kui ma inimest tõeliselt armastan ja me mõlemad teame südames, et tahame koos olla, siis milleks meile paber, kihiline pulmatort ja ühine nimi? See kõik näis mulle tõelise armastuse ja „selle õige“ tunde kõrval kuidagi eriliselt tähtsusetu ja pealiskaudne, vaid teistele näitamiseks. 

Kardan, et veel üheks põhjuseks, miks olen kogu pulmandusse nii külmalt suhtunud, on seetõttu, et ma ei ole üldse pulmades käinud. Kui olin umbes 5aastane, olin onu pulmas lilleneiu ja pärast seda oli järgmine pulm, kus käisin, alles eelmise aasta septembris. Üks minu suurepärane sõbranna, kes on kõikvõimalike ürituste korraldamistes, pidude organiseerimistes ja muidugi ülesannete jagamises ja käsutamises maailmamaister, palus mind appi ühte pulma korraldama ja tänu sellele sain osa ka pulmapeost. Ja täna tagasi vaadates tundub mulle, et just sealt hakkasid minu mõtted muutuma…

Paar nädalat tagasi sain juba järgmises ja minu jaoks palju emotsionaalsemas pulmas käia. Minu teine onu võttis oma imeilusa pruudi omale ametlikult abikaasaks. Ja kuigi see pulm oli väiksem, lihtsam ja rahulikum aasta tagasi külastatud-korraldatud pulmast, siis olid minu emotsioonid suuremad. Ma olen oma olemuselt küllaltki emotsionaalne inimene ja mulle meeldib vahel ka kõige pisemaid momente või lihtsalt toredaid päevi tähistada, aga ma olen hakanud lausa fännama seda, et tullakse kokku ja pidutsetakse selle auks, et kaks inimest on koos õnnelikud. Ma fännan teiste üle rõõmu tundmist ning pulmapidu seda endast täpselt kujutabki. Ja veidral kombel tundub mulle täna isegi selline tseremoonia, mille osalisteks on vaid pruut, peig, paaripanija ja fotograaf, veel siiram, südamlikum ja armsam, kui näiteks rahvast täis kirikusaali tseremoonia. 

Mulle ju tundus, et liigne ametlikkus on õige armastuse juures tähtsusetu, aga  ehk on hoopis vastupidi? Kui mu sõbranna rääkis mulle mõned kuud tagasi, et ka nemad elukaaslasega mõtlevad päris tõsiselt abiellumisele, ei suutnud ma vist oma reaktsiooni piisavalt varjata, sest kohe tuli justkui mulle suunatult sellele ka põhjendus. Ta lihtsalt ütles, et ei taha enam otsida, olla ebakindel ja alla anda. Siiani on olnud lihtne – kui midagi on suhtes halvasti, on lõpp suhteliselt kiire ja lihtne otsus, milleks oodata või sellega venitada? Aga kui sa tunned end täna kellegagi õnnelikult ja ei taha, et probleemide tekkimisel oleks nii lihtne alla anda, on ehk abielu just õige samm? Kord ametlikuks tehtud asja ei hakata ju uisa-päisa emotsioonide ajel nurka viskama, vaid püütakse seda parandada. Nagu keegi armas noormess mõni aeg tagasi Facebookis päris pika mõtteavalduse postitas, kus tunnistas oma kurba meelt, et tänapäeval enam justkui keegi suhete nimel vaeva ei viitsi näha, vaid kui asi katki, otsitakse uus. Just nagu asjadegagi – kui midagi läheb katki, ei hakata seda parandama, sest see on liigselt aega ja pingutust nõudev ning kes garanteerib selle, et parandatud asi ka vastu peab? Lihtsam, kiirem ja kindlam on osta uus ja vana unustada. Ka minul on tunne, et inimestevahelised suhted on muutunud sarnaselt asjadele liiga lihtsasti väljavahetatavateks, seega võibolla oli mu sõbrannal siinkohal õigus? 

Aga üks peamine põhjus, miks mulle päris mitmed inimesed on öelnud, et tahavad abielluda, on lapsed. Minu ema ja isa ei ole abielus ning ma saan alles täna aru, et kuigi meil on suur pere ja kõik on õnnelikud, tahaks minu ema väga meiega ühe perekonnanime all olla. Ta on öelnud, et tol ajal, kui nemad isaga koos hakkasid olema, oli vabaabielu üsna popp kooseluvariant ja seega ei ole mitmeid nendevanused tänaseni seetõttu abielus. Ema ei ole küll kordagi öelnud, et tahaks hirmsasti isaga abielus olla, aga ta on maininud, et oma lastega võiks ju ühine perekonnanimi olla. Ja ma saan temast täiesti aru. Muidugi ei oleks mul ka midagi suure pulmapeo vastu, aga palju olulisem on minu jaoks tõepoolest see tunne, et olen oma lapse ja mehega üks pere ja siinkohal on minu jaoks ka oluline ühine nimi.

Ma olen ausõna endas üllatunud, et pulmasalongidest mööda sõites ja Facebookis aina rohkem kihlumis- ja abiellumis-life event´e nähes mõtlen täiesti alateadlikult oma eesootavatele life event´idele ja sealjuures suure ootusärevusega. Mis iganes on täna inimeste põhjused nii abiellumiseks kui kihlumiseks, on need ju südamest ja tulevad armastusest. Minu kursusekaaslane tõi näiteks põhjenduseks, miks ta oma tüdrukuga kihlus selle, et temasse suhtutakse nii oma naise, teiste naiste kui ka meeste poolt nüüdsest teisiti ja see meeldib talle. Kuigi see tundus mulle esialgu veidi arusaamatu, ei olegi ju tegelikult oluline, ega ka vajalik leida sellisele otsusele põhjendust. Mis iganes see on, mis meid sunnib täna kihluma, abielluma või pulmapidu korraldama, on see ju ikkagi armastus teise inimese vastu. Ja milleks end tagasi hoida, kui tunne on õige? Jah, ilmselt ongi lollikindlam elada vabaabielus ja ka selliselt ei jää ju midagi tegamata, aga mul on täna isegi piinlik, et olen kunagi mõelnud, et tahan elada tehes lollikindlaid otsuseid. Ma tahan hoopis riskida ja šampust juua. Ja siinkohal mõtlen ma muidugi oma pulmašampust:)

Dane