Dane blogi: kodumaa võlud või glamuurne välismaa?

2010. aasta lõpp, mil mina lõpuks koju jõudsin, tundus olevat üks populaarsemaid aegu, mil kõik teised Eestist võimalikult kaugele lendasid.

Austraaliasse, Uus-Meremaale, Hispaaniasse, Portugali, Maltale, Taani, Inglismaale ja noh, muidugi endiselt sõideti massidena üle lahe Soome, et seal väärilisemat elu elada kui siin. Aga mis siin salata, minu hea sõbranna, kes juba pärast keskkooli Taani elama ja töötama oli läinud, oli mõne nädalaga suutnud ka minu sinnamaale veenda, et 11. jaanuariks oli mul järjekordne lend broneeritud. Plaan oli taaskord tolm jalge alt pühkida ja asuda elama Taani Kuningriiki, et seal kübarake peas jalgrattaga mööda kergteid sõita ja olla igavesti õnnelik. See on juba minu kolmas kolumn, nii et te ilmselt teate, mis ma ka selle lennuga tegin.. 

Paratamatult hakkas mind Eestis olles üsna kiirelt rõhuma see, et justkui oleksin ajast maha jäänud. Minu klassikaaslased õppisid ülikoolis, käisid tööl ja elasid omaette. Jah, mina olin küll kaks aastat maailmas ringi rännanud ja palju huvitavaid kogemusi saanud, aga ma olin siiski keskkooli haridusega, töötu ja elasin oma vanematega. Ma ei osanud kuskilt alustada ja eriti nagu ei tahtnud ka, sest oleksin ju läinud ülikooli endast noorematega ja tööd oleksin pidanud tegema lihttöölisena kuskil leti taga kliente teenindades. Eks natuke oli ju välismaa elu ja suur palganumber uhkust ka upitanud, nii et see Eestisse jäämine ja siin toimetama hakkamine ei tundunud tol hetkel minu senisele kahele aastale just loogiline ja piisavalt glamuurne asjade jätk. Seetõttu oligi lihtne broneerida taas üks lend ja minna lihttööliseks kusagile mujale, aga teenida rohkem kui siin ning boonuseks olla taaskord välismaal, mis annab juba omaette glamuuripunkte.

Aga jälle juhtus samamoodi, et mida lähemale 11. jaanuarile, hakkasin tundma, et Taani minek oleks kui samasse ämbrisse astumine ja tegemist oleks ilmselt veel suurema ämbriga.  Ümberringi aga lendasid endiselt nii paljud minu sõbrad ja tuttavad ja nende sõbrad ja tuttavad Eestist kõigis eri suundades paremat elu elama (tuues põhjenduseks, et Eestis on lihtsalt mõttetu ja siin ei teeni raha, hinnad on kallid, poliitikud on kelmid ja suve ei ole, talv on liiga pikk, kevadel on alati nohu, sügis tuleb liiga ruttu jne), hakkas minus tekkima kerge mänguline hasart tõestada neile ülepäevitunud õunakorjajatele (kes ma aasta tagasi veel ise olin olnud), et Eestis on võimalik saada kvaliteetne haridus ja oma ametile vastav töökoht. Et siin hinnatakse sihikindlust ja töökust ning siin on võimalik saada head palka ja elada igati väärilist ja võimalusterohket elu. Sisimas tahtsin aga tõestada iseendale, et ma ei pea jälle Eestist lahkuma, et olla õnnelik. 

Kui kirjutada välja sõna - eestlane -, siis ma ei tea, kuidas teiega, aga juba koolist mäletan mina, kuidas kirjanduse tundide ajurünnakutes hakkasime klassikaaslaste ja õpetajaga võidu hüüdma iseloomuomadusi nagu „kinnine“, „raske minevikuga“, „vaesuses elanud“, „jonnakas“, „kangekaelne“, „kriitiline“, „rahulolematu“ jne. Kas  ei ole siis loogiline, et üks rahvus, keda iseloomustatakse tavaliselt taoliste sõnadega, tahaks kordki saada osa veidikesest heast elust ja rikkusest, põletavast päikesest ja klaasikesest šampanjast? Ja et iga indiviid, kes on tollest rahvusest, tahakski olla kusagil mujal, teha midagi muud ja olla keegi teine, kui selliste iseloomuomadustega pea norgus põhjamaalane? Need omadussõnad ei ole just sellised, mille peale rusikaga vastu rinda taguda ja enda üle uhke olla. Palju toredam oleks olla kuskil rannakuurordis töötav bikiinides hispaanlanna, kes kõigile tuntud oma positiivsuse ja kuuma temperamendi poolest, kui endasse tõmbunud alati külmetav eestlane.

Aga meie kodu on ju siin. Vanemad kasvatasid meid, keetes hommikuks mannaputru või piimasuppi, mille kõrvale sõime kiluleiba. Pühapäevad olid saunapäevad ja siis pani ema voodisse uued puhtad linad. Lasteaeda pidime võtma kaasa naljaka kujuga köögivilja ja parim sai auhinna. Kehalise kasvatuse tundides pidime võidu suusatama, tööõpetuses tegid poisid lindudele pesakaste ja tüdrukud kudusid käsitöötunnis sokke ja kindaid. Vastlapäeval maitseb hernesupp maailma kõige paremini ja esimene lumi  võtab igal aastal samamoodi  hingetuks.

Ma ei taha kritiseerida neid, kes on siit lahkunud või plaanivad seda. Ma ei saagi seda teha, kuna olin ise üks neist, kes oli siinse elu viletsuses täielikult veendunud. Kuid olen tänaseks mõistnud veidi paremini põhjuseid, miks siit lahkutakse ja mida otsima minnakse. Kõigile meeldib olla vaba vastutusest, tunda sõltumatust ja olla iseenda peremees, tunda täielikku valikuvabadust. Noorel inimesel on täna suurepärane võimalus lennata siit ja eladagi nii - mõtlemata koolitöödele, olla vaba töökohustustest ja arvestada vaid iseendaga. Ja ka mina armastasin seda elustiili, kuid tagasi Eestisse jõudes tundsin, nagu oleksin lükanud edasi või isegi vältinud nö päriselu alustamist ja seda sellepärast, et ma ilmselt kartsin seda. Kuuleme ju kõikjalt, kui vilets elu siin on ja kuidas hakkab aina kibedamaks minema. Kes siis tahabki selle viletsa eluga alustada? Mina tahtsin ja olen täna selle valiku üle äärmiselt õnnelik. Ja ma olen veel õnnelikum, kui suutsin kasvõi ühes lugejas tekitada soovi teha sama, ja lausa ülivõrdes õnnelik, kui keegi minust mõjutatuna oma lennupiletit tühistama läks:)

Lumist kolmapäeva,

Dane