Dane blogi: Kui mees läheb vägivaldseks

47 kommentaari
Dane blogi: Kui mees läheb vägivaldseks

Tere algavat uut aastat kõigile mu blogi lugejatele! Head uut ma teile enam soovida ei saa, küll aga palju häid mõtteid, rõõmu täis tegusid ja rohkem naerunägusid! :)

Tere algavat uut aastat kõigile mu blogi lugejatele! Head uut ma teile enam soovida ei saa, küll aga palju häid mõtteid, rõõmu täis tegusid ja rohkem naerunägusid! :)

Oma selle aasta esimeses blogis tahaksin kirjutada natuke isiklikumast teemast. Olen selleks valmis, sest sellest on juba päris mitu aastat möödas, kuid ununenud ei ole see siiski ja mitmed hetked on tänaseni väga värskelt meeles. Ja ma ei kirjuta seda selleks, et otsida haletsust või saada endale poolehoidjaid, vaid selleks, et ehk jõuab minu kirjutis kellegini, kes kogeb hetkel midagi sarnast ning saab siis siit vastuse, et see on vale ja ei ole normaalne. Misatahes vabandusi selleks tuuakse. 

Esimene kord on tegelikult natuke ähmane, mis ongi võibolla hea. Aga mäletan, et ta oli joonud ja seltskonnas oli kõik veel tore. Kui me lõpuks kahekesi jäime, ütles ta poolenisti naljaga mingisuguse üleoleva kommentaari stiilis: „Sa ei ole niikuinii ju tegelikult minuga õnnelik“. Ma ei pööranud sellele üldse tähelepanu, vastasin talle naeratades, kuidas ta nii rumalate küsimuste peale tuleb ja kõik. Sellele järgnes juba minu jaoks veidi hirmutavam küsimus: „No miks sa oled siis minuga, ahh!? Niikuinii sul kuskil teised mehed“. Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa ja ei saanud üldse aru mis toimub. Naeratasin ja lähenesin talle, panin oma käed ta ümber, aga ta tõmbas need eemale ja tõukas mu paar meetrit eemal olevale voodile. Kukkusin sinna istuli, kui ta siis tuli ja surus mu käed maha ja mind raputades mulle näkku karjus: „Sa valetad mulle! Kes need teised on? Li*s selline!“

Mu randmetel oli juba päris valus, aga vastupunnimine muutis ta veel agressiivsemaks, seega katsetasin kõikidele ta küsimustele vastamist, mis teda ei rahustanud, pigem vastupidi. Puiklesin vastu ja rebisin lahti. Kuskile ei olnud minna, seega kükitasin toa nurka maha ja peitsin näo kätesse. Ma ei mõistnud tema viha ja kartsin seda. Ja mitte haiget saada, vaid miskipärast vaevas mind mõte, et kaua see kestab. Millal tal klõps ära käib ja ta aru saab, mida teeb? Ta tuli minu poole, tõstis mu püsti ja surus vastu seina, käsi mu kaelal. „Kas sa tead ka, kui palju ma sind armastan!? Mitte keegi ei hakka sind iial niimoodi armastama. Mitte keegi!“

See kestis tavaliselt tund-kaks, kuni ta kas joobe tõttu ära väsis ja uniseks jäi või järsku justkui kellegi teise kehast ärkas ja sekundi pealt lõpetas. Iga kord hingasin siis lõpuks rahulikumalt ja lubasin endale, et lähen kohe homme hommikul tema juurest ära. Hommikuti oli ta alati loomulikult kurguni kahetsust täis ja lubas mulle kõik heaks teha, pisarad silmis. Ta vandus, et ei tee enam iial nii ja ei saa aru, miks nii käitub, sest armastab mind nii väga. Ma andsin talle päris mitu korda andeks ja mitmed järgmised korrad ei olnud üldsegi mitte nii leebed kui esimene kord. Jah, reaalselt lööma ei hakanud ta mind iial, kuigi mina talle paar korda ikka lahtise käega virutasin, mis muidugi oli viga, kuna see muutis teda veelgi vihasemaks. Sain üsna kiiresti aru, et need korrad tuleb mul lihtsalt hambad ristis ära kannatada ja öelda talle, mida ta kuulda tahab. Muuta ennast võimalikult nõrgaks ja alandlikuks, sest nii rahunes ta kõige kiiremini. 

Ta ei osanud oma käitumist põhjendada muudmoodi, kui sellega, et tal oli raske lapsepõlv? Ka mina ei osanud sellele põhjust leida, kuna ei olnud kunagi midagi sellist ei kõrvalt näinud, ei kogenud, ei sõbrannadelt kuulnud. Ma ei teadnud, kas see on okei ja kui ei ole, siis mis piirist alates. Mäletan tänaseni, et ei julgenud sellest oma sõbrannadele rääkida, kuna kartsin, et oleksin saanud vastuse, mida ei tahtnud kuulda. Ma ei tahtnud kuulda, et selline käitumine ei ole normaalne, sest olin seda juba päris pikalt kannatanud ja ei tahtnud näida rumala ja naiivsena. 

Kui oleme hiljem sellest napisõnaliselt rääkinud, loomulikult tema algatusel ja alustades vabandustega, on ta tunnistanud, et tal on tõsine probleem ja peab sellega tegelema. Täna on tal selle kõige pärast veel rohkem piinlik kui kõikidel varasematel hommikutel kokku. Ja kuigi ma täna isegi teda veidi mõistan, arvan kindla veendumusega, et tema probleemide tõttu ei pea mina kannatama. Ja mitte üks naine ei tohi samamoodi kui mina otsida ning leida vabandusi ja põhjendusi sellisele käitumisele, kus sind alusetult sõimatakse ja kus sulle emotsionaalselt või füüsiliselt liiga tehakse. Tihtipeale on sellised mehed pärast taolist käitumist kui musternäidised. Toovad lilli, kingitusi, hoiavad, aitavad, armastavad ja lubavad nii palju ilusat tulevikuks. Aga reaalsus on see, et selline mees sinu kõrval on ebastabiilne ja äkiline ning tema viha, armukadedus või valu ilmutab ennast juba varsti uuesti – ja mida aeg edasi, seda agressiivsemalt. 

Iseseisvust ja enesearmastust soovides, 

Dane