Reklaam sulgub sekundi pärast

Dane blogi: Kuidas valida, kui valida võib kõike?

Kindlasti on teie seas neid, kes on abielus. Ja neid, kellel on üks-kaks last, võib-olla juba rohkemgi. Osad aga alles planeerivad seda kõike - ühist kodu, laste saamist ja mõned teist äkki ootavad pikisilmi abieluettepanekut. Olen viimasel ajal järjest rohkem tundnud, kuidas kõik need teemad mind aina enam ümbritsevad ja olen ehmatusega aru saanud, et kätte on jõudnud „see eluetapp“. Ja ma ütlen ausalt - see hirmutab mind.

Kindlasti on teie seas neid, kes on abielus. Ja neid, kellel on üks-kaks last, võib-olla juba rohkemgi. Osad aga alles planeerivad seda kõike - ühist kodu, laste saamist ja mõned teist äkki ootavad pikisilmi abieluettepanekut. Olen viimasel ajal järjest rohkem tundnud, kuidas kõik need teemad mind aina enam ümbritsevad ja olen ehmatusega aru saanud, et kätte on jõudnud „see eluetapp“. Ja ma ütlen ausalt - see hirmutab mind.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mul on tunne, et sellist asja nagu „tüüpiline peremudel“ või „suhte loomulik kulg“ täna enam ei eksisteeri. Kui võrdleme näiteks meie vanemate ja vanavanemate elu nende nooruses meie omaga, siis ma ei tea, kas neid üldse kuidagi moodi kõrvutada saab. Rääkimata majanduslikust ja tehnilisest arengust või tohutust võimaluste erinevusest, oli ka tollane pere- ja suhtemudel teine. Mulle tundub, et siis näiteks ei otsitud nii paaniliselt „seda õiget“. Täna aga filmid, raamatud, laulud ja sõbrannad enam muust ei räägigi, kui et on vaja leida „see õige“ ja temaga õnnelikult elu lõpuni elada. Täpselt nagu vendade Grimmide muinasjuttudes, mis ema meile kunagi jutustas. 

Minu mõlemad vanaemad said suhteliselt noorelt vanaisade poolt nö ära võetud. Ja pigem oligi ju nii, et tuli peigmees ja võttis omale pruudi, mitte vastupidi. Minu vanaemadel näiteks ei olnud eelnevalt mõneaastast perioodi, mil nad vallalistena lõbutsesid ja oma tulevasi abikaasasi mitmete kandidaatide seast välja valisid. Ja ma usun, et nii oli ka teie vanaemadega ja pea kõikide teiste tolle aja noorte naistega. Neid valiti.

Asjade loomulik käik sealt edasi oli abielu ja pärast seda kohe lapsed (ja just mitmuses). Naised ei mõelnud, kuidas ja millal nad OMA karjäärile pühenduda saavad või kas neil on laste saamiseks kõik vajalik (lutikettidest lastetoa sisustuseni) olemas ja mis peamine, kas nad ikka on laste saamiseks valmis? See oli elu loomulik kulg, mida ei planeeritud ei hilisemasse tulevikku ega lükatud edasi (jah, polnud ka vastavaid vahendeid).

Aga tänapäeval. Okei, ma ei saa üldistada ja lõppude lõpuks on ikkagi iga inimene ja tema teod ja unistused erinevad, aga sellegipoolest on tänane mudel kardinaalselt teine. Nagu ma juba mainisin, on mul tunne, et päris nii enam ei ole, et esimese mehe kasuks, kes on sind nõus naiseks võtma, ka otsustakse.  Naised tahavad olla kindlad, et teevad õige valiku ja ei pea seda hiljem kahetsema lahutuse, laste ja vara jagamise, armu- ning hingevalu jms näol. Täna on  meil võimalus valida, planeerida, edasi lükata, tühistada... ja miks mitte neid võimalusi kasutada. 

Mida aeg edasi, seda rohkem eemaldub meist aastakümneid tagasi toiminud pereideaal. Lahutus ei tulnud tol ajal kõne alla. Täna aga näiteks ei julge või ei taha paljud noored abielluda. Kõik klassikaline kipub tasapisi hääbuma ja selle asendavad uued, kolmkümmend aastat tagasi suhteliselt tundmatud pere-, suhte- ja elumudelid. Samasooliste kooselu, abielu ja laste saamine, adopteerimine, mõnikümmend päeva kestvad abielud, korduvad lahutused, vabaabielud jne – see kõik on täna normaalne, sest oluline ei ole enam „mudel“, vaid see õige tunne, armastus. Pea kõik, mis teeb meid õnnelikuks on lubatud ja kogu maailm harjub nende muutustega ning õpib seda kõike tolereerima. 

Aga kui täna ei ole enam klassikaline peremudel nii levinud, siis kuidas ma tean, missugune mudel on minu oma ja millal ma selleks valmis olen? Minu ümber on nii palju erinevate ideaalide ja tõdedega sõbrannasid, töökaaslasi, lähedasi. On neid, kes näiteks on seadnud endale kindla vanusepiiri, mis ajaks peab mistahes vahenditega sündima laps. Oluline ei ole mitte mees, materiaalne kindlus ega õnnelik ja stabiilne suhe, vaid laps. Ja ma kordan, mistahes vahenditega. On ka neid, kelle jaoks on aga oluline nimi. Ühine nimi. Ja alles seejärel ühine kodu, argipäev ja lapsed. Oluline on kindlustunne ja teadmine, et sinuga ollakse sinu, mitte ühiste laste tõttu või harjumusest. Ja on neid, kes võtavad lihtsalt vabalt. Varsti tiksub 27, siis kohe 30 ja mis siis? Nad teevad karjääri ja neil on piisavalt vaba aega, et tegeleda millega iganes soovivad. Nad naudivad noorust, elu ja selle mitmeid imelisi võimalusi - käia reisimas, avastada maailma, suhelda inimestega, end harida, tarbida kultuuri ja teha teoks oma unistused. Nad on kujundanud omale elu, mis on täis valikuid. Alates sellest, mis kell nad tõusta soovivad kuni selleni, missuguse ametikoha, sissetuleku ja mastaabiga mehe endale valivad. Nende jaoks on oluline vabadus ja teha asju oma sisetunde, mitte sõbrannade või filmistsenaariumite järgi.

Kuidas aga valida enda jaoks see õige mudel, kui enam ei ole eeskujuks üks, vaid aina rohkem ja aina kirjumad mudelid? Ja millal ma tean, et selle kõigega on paras aeg alustada, kui minu ümber on nii palju erinevas vanuses ja erinevas eluetapis inimesi, kes kõik on oma eluga rahul ja õnnelikud? Ma mõistan, et olulisim on käituda nii, nagu mina ise tunnen, tahan ja arvan, aga vahel ei ole sellest lihtne aru saada. Ja me ei taha ju teha eluliselt olulisi valikuid nagu elukaaslane, lapse saamine, abiellumine jne, kui me ei ole oma tahtmises 100% kindlad. Aga mitmest protsendist piisab? Ja kui otsus on tehtud, kas siis tohib veel ümber mõelda? Ja millal on ümber mõtlemiseks liiga hilja?

 

Teie

Dane

[gallery ids="3008780"]