Dane blogi: mürgijoogid ehk tunne oma sõpru

See oli eelmise aasta detsembris, veidi enne jõule, kui meediasse ilmusid teated kadunuks jäänud Võru tüdrukust. Mõned päevad hiljem jõudis meieni õõvastav info. Põhjuseks keha üldine alajahtumine alkohoolse joogi foonil. Ta lahkus klubist üksinda, üleriieteta. Spekuleeriti, et temaga võis juhtuda see, mis on või igatahes peaks olema iga tüdruku suurim hirm – äkki pandi talle midagi joogi sisse?!

Minu kokkupuude sellega oli juba mitmed aastat tagasi. Käisin keskkoolis ja olime klassiga rentinud ühe turismitalu sauna ja ööbimiskohtadega, et üks traditsiooniline klassipidu maha pidada. Olin tavaliselt üks organiseerijatest, nii ka seekord. Alati oli nii palju tegemist raha korjamise, klassikaaslaste õigesse kohta juhatamise ja kõigel silma peal hoidmisega (et nt sauna maha ei põletataks, mis muide ükskord ka juhtus:) ja seetõttu mina eriti pidu ei pannud ja olin kogu aja suhteliselt selge. 

Tookord aga oli meie pidu eriti populaarne. Kohale tulid nii paralleelklassidest kui meist vanematest klassidest õpilased. Mulle helistas üks minu sõber, et nad tulevad ka venna ja ühe oma sõbraga läbi. See minu sõbra sõber ei olnud kohalik. Mäletan, et ta oli meist kõigist veidi vanem ja tal oli alati palju raha. Ilmselgelt meie tittede pidu talle pinget ei pakkunud, seega pakkus ta välja hoopis linna klubisse minna. Mina olin loomulikult vastu. Mul ei olnud kaasas mingeid klubiriideid, ma olin alaealine ja kolmandaks ei usaldanud ma oma klassikaaslaste kaadrit omapead lällama. Aga tüüp oli veidi  pealtükkiv ja sõber ka veenis, et okei, klubisse ei lähe, aga lähme niisama vaatame korra linna. 

Mäletan, et oli sügis ja väljas päris külm, aga kuna eeldasin, et lähme vaid korraks, ei võtnud ma isegi jopet kaasa. Istusin autosse ja juba linna sõites hakkasid poisid mõtlema, kuhu minna. Otsustasime ühe mõnusa lounge´i kasuks, kus saaksime rahulikult kokteili juua ja jutustada. Jõudsime sinna ja seesama tüüp tellis esimese asjana mulle ühe Long Island Iced Tea. Jep, olles tänaseks ise baarmani ametit pidanud, tean ma väga hästi, mis mürki see endas sisaldab, aga tol õhtul maitses see nagu coca cola, isegi parem. Mõtlesin, et okei, võin ju lõõgastuseks ühe dringi teha.

Jõin selle vaikselt lõpuni ja sealt mu pilt kadus. Kui ma püüan täna meenutada seda kohta, kus me olime.. või kus istusime.. või millest rääkisime ja mida tegime – mulle ei meenu miski. Minu järgmine pilt, mida häguselt mäletan, on see, kui minu klassikaaslased talutasid mind üles magamiskohta ja ma oleksin peaaegu oma klassivenna ema auto peale oksendanud. Praegu soovin, et oleksingi, sest siis oleks ehk osa mürki välja saanud.

Järgmine hommik ärkasin justkui kuskilt teisest dimensioonist. Ma ei oska seda muudmoodi seletada. Ma ei suutnud silmi lahti hoida ja kui seda tegin, olin nagu laksu all. Ma ei suutnud adekvaatselt rääkida, omal jalal püsti ei seisnud ja sellest, kus ma olin või mis eelmine õhtu tegin, ei olnud mul õrna aimugi. 

Mäletan hästi, et olin järgmised kolm päeva ainult selili. Ma ei käinud koolis, trennis ega isegi väljas jalutamas. Ma ei tahtnud kellegagi rääkida. Ma ei tahtnud kedagi näha. Mul oli tunne, justkui elaksin läbi midagi taastusravi taolist, justkui väljutaks mürk end minu organismist imeaeglaselt ja sedasi aina intensiivsemalt mulle endiselt mõjudes. Ma ei tahtnud seda õhtut meenutada, sest kartsin, et olin ehk ise olnud naiivne või mitte piisavalt tähelepanelik. Ma teadsin ennast ja seda, kuidas alkohol varasemalt mu organismile mõjunud. Jah, ma ei olnud joonud Long Island Iced Tead, aga kogu muu kraam, mida keskkoolis proovitud sai, ei olnud just eriti kvaliteetsem ega puhtam. Ma teadsin, et selle joogi sees oli midagi veel. Mul ei olnud kunagi varem niimoodi pilt silme eest kadunud ja kunagi varem ei olnud ma tundnud end nii halvasti. Mõistsin hirmuga, kuidas mul oli vedanud, et minuga oli ka minu sõber ja et mind talutati mu klassikaaslaste poolt turvaliselt magama. See õhtu muutis mind nii, et iga kord klubis või kuskil mujal peol käies kardan seda tänaseni rohkem kui midagi muud. 

Ma olen mitmetelt oma sõbrannadelt ja tuttavatelt sarnaseid lugusid kuulnud. Ja kuigi ka suur enamus neist lugudest on õnneliku lõpuga, on sinna vahele eksinud ka mõned vastikumad külmavärinaid tekitavad lood. Mõnda õõvastavat lugu kuuldes meenub mulle alati minu juhtum ja mul tekib seletamatu hirm. Hirm selle ees, et see võib minuga uuesti juhtuda. Või veel hullem, minu sõbrannadega! Minu õdedega! 

Ma tahan loota, et ehk see lugu muutis Teid, kes seda lugesite, kasvõi natukenegi ja ehk vähemalt sellel nädalavahetusel olete eesootavateks pidudeks ettevaatlikum ja tähelepanelikum nii enda kui oma sõbrannade suhtes. Ja ehk ärkab mõni teist tänu sellele loole oma kodus ja mitte mürgitatult. Või talutate kellegi koju, tunnete muret või hoiate sõbrannal veidi teravamat silma peal. Alkoholiga seotud surmasid on Eestis aastas u 2000 ringis ja meie rahvaarv aina väheneb. 1.jaanuari 2013.a seisuga on Eesti arvestuslik rahvaarv vaid 1 286 540. Meid on nii vähe, palun hoiame üksteist!

Valvast pilku ja õnnelike lõppudega pidusid!

Dane