Dane blogi: Naudi elu enne, kui on hilja!

Dane blogi: Naudi elu enne, kui on hilja!

Minu vanaema on juba mõnda aega haige olnud.  Viimaste kuudega on tema seisund stabiilselt, kuid üsna kindlalt halvenenud ja seda nähes olen mõelnud palju sellele, mida ta võib tunda ja millele mõelda. Ma loodan siiralt, et ta mõtleb vaid oma elu ilusatele hetkedele ja on õnnelik tehtud valikute üle, sest ta saab väga hästi aru, et rohkem valikuid ei ole ega tule. See on pannud aga mind iga päev mõtlema selle üle, kas mina olen oma valikutega rahul?

Minu vanaema on juba mõnda aega haige olnud.  Viimaste kuudega on tema seisund stabiilselt, kuid üsna kindlalt halvenenud ja seda nähes olen mõelnud palju sellele, mida ta võib tunda ja millele mõelda. Ma loodan siiralt, et ta mõtleb vaid oma elu ilusatele hetkedele ja on õnnelik tehtud valikute üle, sest ta saab väga hästi aru, et rohkem valikuid ei ole ega tule. See on pannud aga mind iga päev mõtlema selle üle, kas mina olen oma valikutega rahul?

Kui minu valikud peaksid kohe-kohe otsa saama, siis milliste üle tunneksin rõõmu? Ja mis on need, mida nii väga sooviksin, et oleksin teinud ega poleks edasi lükanud või hoopis tegemata jätnud? Kui palju on me igas päevas neid momente, kus jätame mõne sõna ütlemata, olgu selleks siis hea või halb. Neid hetki, mil kahtleme, kas oleme käitunud õigesti, aga seda enam muutma ei hakka? Kui tihti tunneme end halvasti, et pole ikka jõudnud seda sõbrannat vaatama minna või kahetseme, et kellelgi liiga lihtsalt minna lasime? 

Ma olen hakanud päris palju neile „mis siis kui…“ momentidele mõtlema, sest  nähes, kuidas kellegi valikud on tänaseks otsas, mõtlen, kas ei oleks äkki viimane aeg oma asjad riburadapidi üle vaadata ja vajadusel vastavad korrektuurid teha? Sest jah,  minul on veel aega, aga keegi ju ütle, kui kauaks…

Meil kõigil ju on neid momente, mil vaatame kodu oma ümber, inimest enda kõrval, tööd, elukorraldust ja siis justkui hetkeks kivistudes avastame, et  oota, kas see ikka on see, mida ma tahan?!  Aga see on vaid hetk, sest kell on alati juba liiga palju ja mingi toimetus ootab lõpule viimist. Ja see hetkeks tekkinud segane olek kaob kiirelt igapäeva rutiini ära. Kuni see meid mingil hetkel taas peatab. 

Ma loodan, et teie seas ei ole palju neid, kes tihti end sellistelt mõtetelt leiavad ja pigem olete need, kes on lihtsalt iga päeva, oma lähedase ja hetke eest tänulikud ja tõesti, mina olen ka, aga kas see on parim, mida suudan või võiks see olla midagi enamat? Ma ei peagi siin silmas ülisuuri elukorraldusi muutvaid otsuseid nagu oma kaaslase juurest lahkumine, elukoha muutmine vms, vaid tegelikult räägin ma pisematest, aga mitte tähtsuselt väiksematest asjadest. Langevarjuhüpe, soojamaareis, hispaania keele kursus, hommikune jooks, annetamine paljulapselistele peredele, tätoveeringu teha laskmine, lõpuks selle kassipoja võtmine jne. Need asjad, millele oleme mitmeid kordi mõelnud, et VÕIKSIME teha või et kindlasti KUNAGI, kui rohkem aega ja raha ja viitsimist, siis teeme. Tegelikult on ju parim aeg nendeks asjadeks täna. 

Ma olen püüdnud alati nii elada, et oleksin hetkes õnnelik. See ei ole võibolla kõige õigem, sest tihtipeale ei mõtle ma otsuseid vastu võttes sellele, mis need endaga hiljem kaasa võivad tuua, vaid sellele, mis mind tol hetkel õnnelikuks teeb. Kuid ma olen veendunud, et kui tunnen end midagi tehes tõeliselt hästi ning siiralt õnnelikult, ei ole mitte kuidagi võimalik, et see toob endaga hiljem kaasa midagi halba. Olen vist alati mingil määral homset veidi kartnud ja kahelnud selle reaalsuses. Ja sellepärast ongi mul alati kiire ja palju tegemist, sest tahan kõikjale jõuda juba täna, teha need asjad valmis sellel nädalal, käia sõbrannadega väljas käesoleval kuul ja lõpetada kool kindlasti sellel aastal. Sest ma kardan kahetsusi ja täna veel kuidagi eriti. 

Kõik need toimetamised, mida ma teen, teevad mind aga õnnelikuks. Ma ei raba niisama tuima näoga lihtsalt selleks, et peab ja et see on rutiin, vaid ma tõesti olen õnnelikum, kui minu päev algab 7:30 joogaga ja lõppeb 20:45 kooliga, millel järgneb vahel ka hommikuni ööklubi tants ja trall. Jah, ma olen mõnikord tõeliselt väsinud, aga see väsimus on niiii hea ja on sellest, et ma ELAN! Ja see teeb mind õnnelikuks, iga päev. 

Ma lõpetan oma seekordse postituse ühe läbi aastate oma lemmiktsitaadiga, mis võtab ideaalselt kokku minu praegused mõtted, tunded ja sõnumi teile:

Enjoy yourself. It’s later than you think.

Dane