Dane blogi: põgenemise nutune lõpp

Kui taksojuht küsis, kuhu ma sõita tahan, ei osanud ma talle vastata. Teadsin vaid üksikuid ööbimiskohti. Sõbrannasid, kellest vanaemale rääkisin, muidugi ei olnud.

Lasin end enam-vähem tuttavas linnaosas maha panna ja hakkasin oma kohvrit vedades mingis suunas liikuma. Hakkasin kahtlema, kas teen ikka õigesti. Kuigi ma olin vihane ja kõigest sellest nii väsinud, oli mul ju tegelikult temaga ka toredaid hetki.  Ehk käitub ta selliselt, sest armastab ja hoolib minust natuke liiga palju?  Kindlasti on veel hullemalt käituvaid mehi ja minul on temaga isegi vedanud. Siiski ei haaranud ma veel telefoni järgi ega pööranud otsa ringi. Olin jõudnud ühele tuttavale tänavale ja teadsin, et kohe tänava lõpus on üks hostel. Ainuke vaba voodi oli neil 8-kohalises toas, ma võtsin selle. Vinnasin oma kohvri treppides üles ja avastasin tuppa jõudes, et olin kohvri küll ilusti lukustanud, kuid võti oli kadunud. Mäletan, et tahtsin nii väga sel hetkel alla anda. Ronisin siis oma narisse, peitsin pea käte vahele ja nuuksusin. Toa teises otsas keegi magas, nii et püüdsin vaikselt olla.  

Paar peatäit pisaraid hiljem otsustasin end kokku võtta ja positiivse meele säilitada, sest muidu head asjad minuni ei tule. Teadsin, et siinsamas läheduses peaks olema üks peenemat sorti kokteilibaar. Võtsin oma krediitkaardi ja sammusin sinna. Ma ei mõelnud ei rahale, ei tööle, ei homsele ega ka temale. Tellisin oma lemmikjoogi  - mustika caipirinha. Baaril oli armas väike tagaaed, mis teisipäeva pärastlõuna tõttu õnneks tühi oli. Istusin sinna, sättisin end päikese kätte ja püüdsin lõõgastuda. Iseenesest hakkasid tekkima mõtted, et mis minust nüüd saab? Kus ma elama hakkan? Kuhu, kas ja kui kiirelt ma tööle saan? Ja sealt edasi arenesid mu mõtted taas selles suunas, et tegelikult ei ole mu suhe ju nii hull. Minu eest hoolitsetakse ja mind armastatakse. Pealgi, mis temast küll saaks, kui ma ta jätaksin? Ta võib isegi endale käe külge panna... Mõtlesin hetkeks, et helistan talle. Õnneks oli aga valitud numbrites esimesena mu ema ja helistasin hoopis Eestisse – mitte kunagi varem ei olnud ema hääle kuulmine mulle nii palju tähendanud.

Väljas hakkas juba pimedaks minema, aga mina istusin ikka veel kokteilibaaris. Olin juba päris mitmenda kokteili juures ja mõtlesin, et peaksin vaikselt tagasi hosteli poole liikuma hakkama. Ladusin oma asju kotti kui nägin silmanurgast, et minu suunas liigub tuttava kõnnakuga kuju. Ta oli mu leidnud. Neid kohti, kuhu oskasin tol ajal üksi minna, ei olnud just kuigi palju ja ta teadis neid kõiki. Ta ei olnud vihane, palju rahulikum kui mina. Palus andeks ja palus mul endaga kaasa minna.  Mina püüdsin viisakat suhtumist säilitada ja keeldusin kardinaalselt. Ma ei olnud nõus mitte mingi hinna eest temaga enam samasse autosse istuma. Nägin, kuidas ta oli sisemiselt viha täis, et niimoodi põgenesin,  aga hoidis end vaos. Ta ei osanud mulle kuidagi läheneda, sest ma hakkasin iga tema liigutuse peale veidi kõvemat häält tegema ja kõige vähem tahtis ta avalikus kohas tähelepanu endale tõmmata.

Vaatasin talle otsa ja nägin, kui kurvad silmad tal on. Miks tal peavad olema nii kurvad silmad, mis mind alati nõrgaks teevad? Mul hakkas temast nii kahju, sest ta oli kindlasti terve päeva minu pärast muretsenud. Panin oma asjad kokku ja läksin temaga. Istusin autosse, aga tagaistmele, sest tahtsin temast ikkagi võimalikult kaugel olla. Lamasin väsinuna tema auto tagaistmel ja tundsin end süüdi, et taas alla andsin, kuid ka kuidagi rahulik, sest teadsin, et ta vajab mind. Samas meenusid ka kõik õudused, tema kohutav käitumine ja tegelikult olin vihane enda peale, et olin jälle alla andnud ja kas ma siis tõesti ei suuda lahkuda?

Hakkasin hüsteeriliselt nutma ja ütlesin, et ta auto peataks ja mind maha paneks. Tundsin, et mu stabiilne enesekontroll hakkab kaduma. Ta keeldus, mis ajas mind veel vihasemaks. Ma hakkasin ta peale karjuma ja kuna ulatusin jalgadega temani, siis sain ilma et ta saaks vastu hakata, teda jalgadega lüüa. Samal ajal nutsin ja karjusin ta peale, kuidas teda vihkan ja talle kunagi kõik tagasi tuleb. Ta peatas auto kinni ja vedas mu välja, maantee äärde. Istusin soojal asfaldil, vaatasin seda naljakat tagurpidi Suurt Vankrit ja nuuksusin. Mõistsin, et kui tahan temast lahti saada, pean olema selleks paremini valmistunud. Mul peab olema veidi raha, mul peavad olema lähedased või sõbrad, kelle juurde minna ja ma pean olema tema juurest lahkumiseks valmis. Pühkisin pisarad ja istusin autosse. Sõitsime tagasi koju ja ma lubasin endale, et see on VIIMANE KORD. 

Minu lugu juhtus kaugel kodust ja eemal perest ning sõpradest. See võib juhtuda kus iganes. On inimesi, kes oskavad olla sinu kõrval sellised, et sa hakkad tasapisi neist sõltuma. Sa unustad varem nii olulisena olnud aja endale ja näiteks iganädalase trenni. Sa võibolla isegi ei jõua emale enam nii tihti külla minna ega helistada. Sa ei pea enam tüdrukutega klubitamist oluliseks ja lihtsalt ei leia aega ka niisama kohvitamiseks. Sa unustad selle, kes olid varem SINA ja oled peagi osa TEMAST. Ja kui juhtub nii, et ühel päeval leiab ta kellegi teise või saad teada, et sa ei ole tal ainuke, ei oska sa enam edasi elada, sest sinu elus ei olegi tol hetkel enam midagi muud kui TEMA. Sina ja sinu tegemised on ammu unustatud nii tema, kui sinu enda poolt.

Ära unusta ennast!

Dane