Dane blogi: sõltuvus teisest inimesest

10 kommentaari
Dane blogi: sõltuvus teisest inimesest

Rääkisin paar päeva tagasi ühe oma hea sõbrannaga sõltuvusest. Täpsemalt sellest, kuidas on olla kellestki teistest sõltuvuses ja milleni see võib viia. Mulle meenus taaskord enda seiklusrohkest elust (jah, tõepoolest on minuga niiiii palju juhtunud nagu üks kommentaator imestas) üks päris kirev ja kohati ka karm õhtu, mis oli tingitud just sellest, et olin jäänud üksi, toetudes igas asjas vaid ühele inimesele enda kõrval. Tahan selle teile jutustada kahel põhjusel. Peamine põhjus on see, et näidata, kuidas hakkasin oma olukorda tajudes sealt paaniliselt väljapääsu otsima ja milliseks olin muutunud. Ma hoidsin nii paljut endas ja see muutis mind aeg-ajalt hullumeelseks hüsteeritsejaks, keda ma täna äragi ei tunne. Teine põhjus on see, et kuigi minu olukord oli tingitud sellest, et olin kodust ja lähedastest mitmete tuhandete kilomeetrite kaugusel, võib sama asi juhtuda igaühega ja igal pool. 

Rääkisin paar päeva tagasi ühe oma hea sõbrannaga sõltuvusest. Täpsemalt sellest, kuidas on olla kellestki teistest sõltuvuses ja milleni see võib viia. Mulle meenus taaskord enda seiklusrohkest elust (jah, tõepoolest on minuga niiiii palju juhtunud nagu üks kommentaator imestas) üks päris kirev ja kohati ka karm õhtu, mis oli tingitud just sellest, et olin jäänud üksi, toetudes igas asjas vaid ühele inimesele enda kõrval. Tahan selle teile jutustada kahel põhjusel. Peamine põhjus on see, et näidata, kuidas hakkasin oma olukorda tajudes sealt paaniliselt väljapääsu otsima ja milliseks olin muutunud. Ma hoidsin nii paljut endas ja see muutis mind aeg-ajalt hullumeelseks hüsteeritsejaks, keda ma täna äragi ei tunne. Teine põhjus on see, et kuigi minu olukord oli tingitud sellest, et olin kodust ja lähedastest mitmete tuhandete kilomeetrite kaugusel, võib sama asi juhtuda igaühega ja igal pool. 

Me elasime tema vanemate juures, tema väikeses toas, mis oli kohe elutoa kõrval. Ma ei ütleks, et olime tol ajal koos õnnetud või et meil ei olnud kunagi koos tore, aga tülisid oli selleks ajaks suhtesse tekkinud palju. Nagu ikka, tekkis ka tol õhtul tüli ei millestki, kuid arenes üsna kiires tempos aina karmimaks. Mingi hetk ta rahunes, istus voodil, pea käte vahel ja tõusis siis, et minna välja suitsu tegema. Tal oli komme minna suitsetama garaaži taha ja tõmmata kohe mitu tükki järjest, et närvid ikka korralikult maandatud ja kopsud mürki täis saaks.

Tundsin selsamal momendil, kui ta oli toast väljunud, et ma ei suuda enam nii elada. Olin pideva pinge all ja mulle tundus justkui oleksin alati oma väidete ja õigustustega üksi. Keegi ei kinnitanud mulle veiniklaase „terviseks“ tõstes, et ma ei peaks end halvasti tundma ja et ei ole midagi halvasti teinud. Ma olin tema vanemate kodus ja mind ümbritsesid tema lähedased. Ma tundsin alati, justkui oleksin mina süüdi.

Kui kuulsin, et ta välisukse sulges, vaatasin närviliselt ringi ja veendusin, et mu asjad on ilusti kohvris, vaid meigikott ja šampoon-palsam olid vannitoas. Tõin need ära ja viskasin käekotti. Jooksin elutuppa ja seisin tummalt ta kasuisa ees, silmad märjad. Ma ei osanud sel hetkel vist ühtegi ingliskeelset sõna. Olin talle ju tegelikult täiesti võhivõõras, aga ilmselt nägi ta mu silmis seda ääretut meeleheidet ja abipalvet. Nad olid ju kuulnud pealt iga meie tüli, nad lihtsalt ei sekkunud. Ma ei pidanud midagi ütlema, ta nägi, et ma ei suuda siin enam olla ja vajan selleks tema abi.Ta oli nõus mind viima oma ema juurde. 

Vanaema maja hoovis oli suur bassein, see oli mu lemmikkoht. Ujusin seal igal õhtul, peaaegu kottpimedas. Kuulasin naabrite aiast kostuvat peomeeleolu ja vaatasin taevast seda imelikult tagurpidi Suurt Vankrit – ma olin kodust nii kaugel. Vanaema hoolitses minu eest kui oma lapselapse eest. Vaatasime koos tema pulmapilte ja sõime fish&chips’e. Ta mõistis, et olin oma perest eemal ja igatsesin neid – eriti hetkedel nagu siis. Tundsin end seal tõeliselt turvaliselt. 

Kahjuks ei kestnud mu paradiis seal kaua. Minu asukoht oli kindlaks tehtud ja telefonis ähvardas ta mul 15 minuti pärast järgi olla. Asju ei olnud ma lahti pakkinud. Helistasin taksosse ja vedasin kohvri maja ette valmis, et mitte aega raisata. Kallistasin ja tänasin vanaema ja palusin tal mitte muretseda, sest ütlesin, et lähen sõbrannade juurde, kelle juures saan ööbida ja elada. Takso jõudis u 10 minuti pärast maja ette, vaatasin paaniliselt ringi, et kuskilt musta Holdenit enda poole tulemas ei näeks. Jõudsin taskosse ja laskusin istmel võimalikult madalale. Jõudsime mõned kilomeetrid sõita, kui mu telefon hakkas vahet pidamata helisema. Ma ei vastanud. 

To be continued…