Dane blogi: Valikud vaimse tervise piiril – kes aitab?

Tere sõbrad! Pole end teile päris pikalt näole andnud, aga mingist momendist muutus igatsus nii piinavaks, et ei lasknud enam olla. Seega, siin ma nüüd jälle olen ja loodan, et igatsesite mind ka kasvõi terakese võrra.

Paar nädalat tagasi käisin hea sõbraga lõuna ajal suppi söömas, kui supi luristamisele vahele talle kiir- ja lühendatud versioonis tema küsimusele "kuidas läinud on?" vastasin.  Ja kui ta ütles kogu selle vurina peale, et "su elu on ju nagu seebiooper" ja lisas seejärel, et ma peaksin hakkama tõsiselt mõtlema oma tõsieluseriaali stsenaariumi kirjutamise peale, mõtlesin, et tõepoolest. Igavat elu mul elada ei lasta ja kui ma skaneerin kiirelt näiteks viimase kahe kuu sündmused, viimase kahe nädala sündmused või ka viimase kahe päeva sündmused kiirelt silme eest läbi, võiksin ma selle põhjal teile lausa iga päev oma seiklustest kirjutada. Aga kuna paraku on ka minu elus perioode, mil mitte kui midagi märkimisväärset ei toimu, kirjutan ma teile pigem veidi harvem, aga selle eest alati ausalt ja elulistest teemadest.

Ka seekordne teema on üsna isiklik, kuid puudutab kõike inimlikku. Võib-olla mäletate, kui kirjutasin mõned kuud tagasi oma imelisest vanaemast, kellega koos juba mitu aastat tema raske haigusega võitlesime. Tema võitlus lõppes ühel päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval ja sellest hetkest on mul kuskil  kõrgemal oma kaitseingel. Ma püüan iga päev olla rohkem tema moodi ja olla sama hea inimene, ma igatsen teda iga päev ja loodan nii väga, et ta on rahus ja õnnelik.

Pärast vanaema surma oli meil kõigil väga raske ja püüdsime nii kuidas oskasime teineteisele toeks olla. Vahel aga selgub tegelik seisund, mida selline sündmus on põhjustanud, veidi hiljem kui nädala-kahe pärast. Sa võid inimesega rääkida, tegeleda, teda aidata, teda lohutada, kuid mõni lein on nii sügav, et lähedaste siiras, kuid ebaprofessionaalne tugi ei ole piisav. Ka meie mõtted olid otsas, mistõttu oli järgmiseks ja viimaseks võimaluseks vastav asutus, kus pakutakse tuge, nõustamist ja mis seal salata, ka keeruliste, peaaegu hääldamatute nimetustega ravimeid. 

Iga päev pidavat sellisesse asutusse abivajajaid aina juurde tulema. Meiegi puhul öeldi esialgu, et kohti pole, peate kolm nädalat ootama. Noored, äsja täisealiseks saanud koolipoisid, kolmekümnendates abielunaised ja terved, tugevad mehed, mõned üksikumad  eakad, aga kõige rohkem pesitsevad seal veidi alla või mõned aastad üle kahekümne noored naised. 

Ma olen ise 23-aastane ja mõtlen, et miks nad seal on? Minul on ka olnud väga raskeid perioode, kus mõistus on küll suutnud pähe jääda, aga südames oleks justkui täielik tühjus. Ma mäletan hästi korda, kui helistasin sõbrannale ja kuigi sain aru, et see ei ole füüsiliselt võimalik, ütlesin talle: "Ma lihtsalt ei suuda enam ja ma suren selle hingevalu kätte." Ma mõtlesin seda täiesti tõsiselt, sest see emotsionaalne valu tundus sel küll lühikesel, aga tohutult intensiivselt  hetkel nii reaalne, nagu oleks mind otse rindkeresse tulistatud. Mitu korda. 

Aga ma sain sellest üle ja ilma igasuguse arstiabi ja tabletita. Muidugi, kui ma tol päeval kuskile asutusse sisse oleks jalutanud, oleks mind ilmselt juba koridoris kinni peetud ning mu rahutut ja värisevat pilku nähes mõni kangemat sorti tic-tac kurku surutud. Ja ma ei usu, et ma oleksin sellele vastu hakanud. Pigem palunud terve purgi peale retsept ja usun, et oleksin vajadusel kasvõi sümptomeid juurde valetanud. Sõprade, lähedaste ja võõraste inimeste eest varjasin ma aga oma stressipundart hästi. Ja kuigi ma olen täna kõikidest kehvadest perioodidest oma elus edukalt üle saanud, oleks professionaalne abi, asutus või siis vastavad ravimid need kindlasti kergemaks muutnud. Aga ma ei tulnud isegi selle peale, ma ei ole kunagi arvanud, et asi on nii hull. Seetõttu ma mõtlengi, kuidas ja mis põhjustel suunatakse sinna minuvanused ja minust nooremad naised!

Alles oli ka Pealtnägijas lugu ebaseaduslikest ja kohati kahtlastest psühhiaatrikabinettidest, kus ebanormaalsetes kogustes psühhotroopseid ja narkootilisi ravimeid välja kirjutatakse. Kui lihtne mul oleks olnud. Pannud aja kirja, marssinud kohale ja öelnud, et raske on, magada ei saa ja keskenduda ka ei suuda. Umbes nii, nagu Pealtnägijas tehtud katseski. Ja oleksin sealt siis välja jalutanud, retsept näpus ja juba kergem olla, sest kohe saab enesetunde paremaks. Ja kahtlemata need ravimid ju aitavad. Või oleks mind sarnaselt nendele noortele naistele kuskile mõneks nädalaks ravile suunatud. Töölt vabaks, kodustest tegevustest vabaks, probleemidest eemale, reaalsusest eemale ja ravimite alla. 

Kuna ma ei tea ei nende noorte naiste ega ka teiste põhjuseid, miks sinna keegi suunatakse või millal otsustakse kellelegi abi osutavad ravimid kirjutada, ei ole minu arvamus kõigi abivajajate pihta suunatud. See oli ju minu enda lähedane, kes samamoodi abi saama suunati. Kuid kui ma kuulsin, kui palju on seal patsiente, kui palju tuleb  iga päev juurde ja kui palju on järjekorras, tekitas see minus küsimusi. Miks on neid nii palju ja kes või mis on nende seisundi põhjustanud? See hirmutab mind, sest see tundub ebareaalne, et on nii palju inimesi, kes ei saa enam iseseisvalt oma asjadega hakkama. Äkki on see osadele hoopis lihtsama tee valik? Ja veel, suur osa neist, kes iga päev tollest uksest sisse jalutavad, ei ole seal esmakordselt. See on valik, millest on raske loobuda, sest see teeb elu kergemaks ja on alati käepärane variant, kui tundub (just, tegelikult ainult TUNDUB!), et enam ei jõua. 

Ma leian, et niikaua, kui meil, noortel naistel, on veel mõistus selge, siis hoolimata kujutletavatest (aga nii reaalsetena tunduvatest) kuulihaavadest rinnus, saame me ise oma haavad lapitud. Ja kui ise ei saa, on sõbrannad ja emad meie tohtriteks.  Ja uskuge, kõik haavad paranevad.

Hingerahu, soojasid käpikuid ja lendlevat lund soovides, 

Dane