Reklaam sulgub sekundi pärast

Dane eksperiment: trenn 3 korda päevas. I osa

Kui kunagi teile kirjutama hakkasin, oli üks mõte, kuidas oma blogi huvitavana hoida, kirjutada erinevatest kogemustest, katsetustest ja testidest, mida siis spetsiaalselt blogi jaoks tegema hakkan. Täna on siis sellest sarjast esimene, mis arvan, et sobib siia aasta algusesse väga hästi, et motiveerida kõiki trenni minema ja tervislikumalt uut aastat alustama. Või muidugi, selle n-ö katsetusega võib ka vastupidine efekt tekkida – te ei taha enam kunagi trenni minna. 

Kui kunagi teile kirjutama hakkasin, oli üks mõte, kuidas oma blogi huvitavana hoida, kirjutada erinevatest kogemustest, katsetustest ja testidest, mida siis spetsiaalselt blogi jaoks tegema hakkan. Täna on siis sellest sarjast esimene, mis arvan, et sobib siia aasta algusesse väga hästi, et motiveerida kõiki trenni minema ja tervislikumalt uut aastat alustama. Või muidugi, selle n-ö katsetusega võib ka vastupidine efekt tekkida – te ei taha enam kunagi trenni minna. 

Alustuseks nii palju, et olen terve elu olnud sportliku ja küllaltki tervisliku eluviisiga. Trenni olen ka alati teinud - tantsinud, jooksnud, suusatanud, ujunud, joogat teinud. Jõusaalis olen ainult jooksulindil jooksnud, ühegi masina ega kangi lähedale ei ole (olenemata erinevate peigmeeste punnitustest) oma jalga tõstnud. See aasta algas natuke teisiti. 2. jaanuaril olin oma elu esimeses kangi ja hantlite trennis ja õnneks vedas mu peika õde mind sinna ka järgmistel kordadel, seega mingi seeme sai kuskile istutatud ja nüüd tahan ma juba endale jõusaali kindaid ja eri valgupulbreid ostma hakata.  Sest kes siis kangi tõstab, aga valgukokteili ei joo, ja see pidev kangitõstmine hakkab mu peopesadesse vaikselt ville tekitama, nii et kindaid on ka tarvis. Mind igatahes motiveerib see nodi ostmine rohkem treenima, seega on mu külmikus alati mõni valgusheik, valgubatoon või fatburner ja plaanin omale koju hantleid ja muud varustust ka osta. Minu elukaaslase jaoks on see kõik muidugi hiiglama naljakas, aga mind motiveerib ja hoiab õigel kursil.

Minu katsest siis lähemalt. Eelmise aasta sügisest hakkasin Spartas trennis käima. Neil on hästi palju erinevaid rühmatreeninguid ja mida rohkem ma nendes käin, siis ikka aja jälle üllatun, kui tõeliselt mõnusad need on. Olen viimased kuu aega teinud trenni nii 3-4 korda nädalas.  Ja kuna mulle meeldib end just sportimise koha pealt piirideni suruda ja neid siis ületada (näiteks eelmise aasta augustis seadsin omale eesmärgiks kuu ajaga 100 km maha joosta), otsustasin,  et võtan ühe tavalise teisipäevase tööpäeva, mil käin ühel päeval 3 korda erinevates rühmatreeningutes. Hommikul, lõunal ja pärast tööd. Trennid on erinevad, aga ükski ei ole päris niisama hingamine-venitamine, seega olen päris põnevil, kuidas mu päev kulgema hakkab ja kas ma üldse vastu pean. Töölt vaba päeva ma muidugi ei võta ja muid tegemisi ka ei unusta. Pilte teen ka ja kirjutan sellest, mida ja kui palju ma söön ning kuidas end üleüldiselt tunnen.  Niisiis, minu täiesti tavaline teisipäevane tööpäev, mille jooksul käin 3 korda trennis.

Treeningpäev  

Kuna minu päeva esimene trenn algas hommikul kell 7.30, oli äratus juba kell 6.00 ja 6.30 startisin Tallinna poole. Trenn oli kõigist kolmest raskeim ja kõige rohkem võhmale võtvam – PumpExpress. Tegemist on  45minutilise lihasvastupidavustreeninguga, kus kangi, ketaste, hantlite ja pingi abil trimmitakse ilusaks pepu, jalalihased, selg, biitseps, triitseps ja kõhulihased ka muidugi. Hommikul oli Spartas mõnus, vähe rahvast ja rahulik. Trennis oli u 7-8 inimest, seega ruumi oli piisavalt. Kui ma muidu seda trenni tõesti naudin, siis seekord mitte nii väga – suutsin ainult sellele mõelda, et see on alles algus ja pärast seda on kaks trenni veel. Raskustega hoidsin tagasi, muidu tegin kõik 100% kaasa.  Ja kui ma üldiselt tunnen end pärast hommikust trenni alati energilise ja rõõmsana, siis seekord mitte nii väga. Kuidagi habras ja nõrk oli olla. Hommikusöögiks sõin ühe hurmaa ja jõin smuutit, aga miskipärast ei olnud enesetunne ka pärast sööki kiita. Kartsin juba, et olen äkki kuskilt mõne pisiku kinni püüdnud ja pean oma trennipäeva katki jätma, aga unustasin selle mõtte kiirelt, sest kui olin jõudnud ainult 2,5 tundi tööd teha, pidin juba uuesti Sparta poole startima.

 

Jätkub ...

[gallery ids="2011511,2011519,2011528,2011535,2011540,2011549"]