KUNSTIHEDONIST Marju Karin

Esimesed suuremad ostud kunstioksjonitelt tulid Marju koju 4–5 aastat tagasi, ent kunstist peeti lugu juba naise lapsepõlvekodus. Väike Marju teadis juba 3-aastaselt kuulsate tegijate nimesid ja koduseinal rippusid Evald Okase ja teiste hinnatud kunstnike tööd. „Mul on terve elu kodus kunsti olnud, isa pidas kunstist lugu ja ka teised olid suured huvilised. Ema käis kogu aeg kunstinäitustel ja teatris. Meil ei olnud palju, aga kunst oli au sees.“

Kunst käib emotsiooni kaudu

Tänane muljetavaldav kunstiportfelli summa ei ole tulnud ühe aastaga, vaid on pikema töö tulemus. Nüüd on Marjul lihtsalt võimalus teistsuguseid summasid kulutada. Kunst on tema jaoks investeering ja nauding käsikäes, mistõttu ta teeb ostud enamasti emotsiooni pealt. „Ma ei osta kunsti üldse teadlikult ja puhtalt investeeringuna, ostan ikka naudinguna. Kui sa ära sured, ei võta sa siit midagi kaasa.“ Suur näitustelkäija Marju samuti pole, pigem osaleb oksjonitel ja naudib teoseid oma seintel. „See on nagu meestegagi. Ma ei viitsi neid vahtida, pigem võtan endale koju, kui on head mehed,“ tõdeb ta lõbusalt.

„Ma ei osta kunsti üldse teadlikult ja puhtalt investeeringuna, ostan ikka naudinguna.“

Lemmikuid ta samuti ei loenda, kuid veab tasapisi missiooni võimalikult palju Eesti kunsti koju tagasi tuua. „Ma ei ole üldse see tüüp, kellel mingid lemmikud oleksid. Tõenäoliselt see, mis mulle meeldib, on mul ka olemas. Võib-olla Wiiraltit ja mõnda teist püüan teadlikumalt osta, et nad oleksid siin ja ei rändaks Eestist kaugele ära. Ostaksin meelsasti ka Picassot, aga see pole just kõige odavam,“ räägib Karin. Eesti kunstile keskendub ta sellepärast, et see on meie enda kultuur ja haridus. „Ma ei olnud esimesest kaheksanda klassini väga tubli õpilane, aga see, et mu õigekiri lonkab, ei tähenda, et ma eestlane pole. Nüüd on aeg tagasi teha tegemata jäänud asjad ja õppida oma kunstnike lugusid ja Eesti kunstiajalugu tundma,“ räägib Karin ja lisab, et täna müüvad ka paljud väliseestlased kunsti koju tagasi.

Marju kunstikogu on imetlemiseks seintel tema ilukabinettides ja kodus. Narva maantee ilukabinetis hoiab ta nooremate kunstnike loomingut, sest nad väärivad tähelepanu ja rahvast käib seal palju. „Kodus on mul pigem vanad ja surnud kunstnikud, rohkem baltisakslasi.“ Loetledes mainekaid nimesid, kuuluvad Karini kunstikogusse nii Eduard Wiiralti, Richard Kaljo, Jüri Arraku, Mark Kostabi, Vilen Künnapuu, Benita Vommi, Eva Ole, Lembit Saartsi ja teiste looming.

„Kõik maailma suurimad tehingud tehakse emotsionaalselt.“

Eriilmelistest teostest hoolimata on soetatud kunst Marju jaoks võrdne. „Mingil hetkel pean hakkama vaatama, mida müüa ja mida asendada. Kogumine nõuab järjepidevust, aga praegu olen soetanud pigem emotsionaalselt. Ma ei ole väga tüüp, kes hullumiseni oma kõiki tegevusi mõtestaks. Sellel ei ole mõtet. See, mis mulle meeldib, selle võtan. Kõik maailma suurimad tehingud tehakse emotsionaalselt. Ma ei võta kalkuleeritud meest või sõpru, need on ikka emotsioonid. Nautige emotsioone, sest kui pettute, siis s***a kah. Kui pettute selles, et enda arust arvestasite hästi ja kõik läks ikkagi tuksi, pettute oma mõistuses. See ei ole meditsiin, siin võib endale lubada tunde järgi tegutsemist.“

Wiiralt seinal versus Gucci käe otsas

Marju innustab sotsiaalmeedias läbi humoorikate võrdluste inimesi kunstist rohkem huvituma, võrreldes isikliku kunstikogu uustulnukaid kõrgmoe toodanguga, stiilis: „Mul pole Hermese plätusid, sest mul on Kaljo „Eeden““. Olgu siinkohal öeldud, et Marju peab lugu ka luksusbrändide toodangust, kuid võrdlusmoment on olemas. „Odav lõbu kunsti kogumine ei ole, aga kui küsitakse, et miks sa nii kallist ostad, naerangi, et alternatiiv on Gucci kott. Kui Wiiralti ühte graafikat on maailmas ehk 50, vahel 200, siis Gucci koti saab endale iga hiinlane osta ja hinnaskaala on sama. Mida rohkem meid maailmas on, seda rohkem tahame autentseid asju ja Eesti kunst on kindlasti autentne.“

„Eesti kunst on kindlasti autentne.“

Vaatamata „noored on hukas“ sõnakõlksule, teab Marju rääkida, et meil on väga palju kunstihuvilistest noori, kelle kogud on tema omadest isegi suuremad. „Tean ühte noorhärrat, ta on vist 19, kelle Wiiralti kogu on nii märkimisväärne, et minusugune hoiab suu kinni. Meil on väga palju inimesi, kes on kunstist huvitatud ja lisaks ka galeriid, mis oksjone vahendavad.“ Marju ise ostab ka alati galerii kaudu, sest ei viitsi dokumentidega jännata. Tuttavad galeriiomanikud annavad ise märku, kui mõni Marjule sobilik teos pakkumisel on. „Pärast on süda rahul ja seljatagune olemas, sest ka kunsti võltsitakse. Ma ei ole kunstis nii sügavalt sees, ma olen hedonist ja pealiskaudne nautleja. Naudin ka head šampanjat ja mind ei huvita lõpuni selle viinamarja sordiaretus. Kui kihiseb, pähe hakkab ja on kallis ka – läheb! Ma olen üsna pealiskaudne asjades, mida naudin, sest naudingusse ei tohi minna süvitsi. Muidu ajad oma tõde ja võib-olla vingud rohkem…“

„Ma olen üsna pealiskaudne asjades, mida naudin.“

Avameelselt rahast

Lisaks kunstile investeerib Marju ka aktsiatesse, kinnisvarasse, teemantidesse ja krüptosse. „Olen nagu kägu, kes on igale poole munenud,“ viskab ta nalja ja tõdeb, et õpib kõige paremini just praktiseerimise käigus. Krüptosse pani ta paar kuud tagasi sisse kokku 28 000 eurot ja intervjuu tegemise päeval oli seis ca 40 000 eurot. „Kahe kuuga mitte just kõige kurvem tulemus,“ vaatab ta kavalalt telefoniekraani, kuid peab oluliseks mainida, et kindlasti ei tohiks sinna panna oma viimast raha, vaid eesmärgipäraselt kogutud summa. „ Püüan olla asjade juures, mis toovad päriselt sisse, aga ei unusta ka elu nautimist. Söön, joon, reisin, käin restoranis ja armastan ilusaid asju, kuid asjade puhul peab olema valmis ka neist loobuma. Mul on elus olnud võimalus jagada, koguda ja väga palju tööd teha, et seda saavutada,“ räägib Karin ja jagab lõpetuseks oma saladust. „Mul on terve elu olnud ümbrikud (täna on need kujundlikud – toim): haridus, lõbu ja argipäev, mille vahel sissetulekuid jagan. Haridus võib olla nii õppimine kui investeeringud, aga sealt ei tohi võtta ka siis, kui nälga hakkad surema,“ jääb ta kindlameelseks.