PAUL HOLMBERG: “Oma koha eest tuleb võidelda!”

Suure kogemuste pagasiga Londonis, New Yorgis ja Tokyos töötanud meigikunstnik naudib üle mitme aasta jalge all kindlat kodumaa pinda ja räägib avameelselt koostööst meigimaailma tippnimedega, raskest läbipõlemisest, soolisest identiteedist ja drag queenide rollist meelelahutusäris. Mees ja meigikunstnik!? Rohkem kui 100 moeetendust ja ligi 20 maailma mõistes tippmeigikunstnikku assisteerinud Paul peab oma suurimateks klientideks mainekaid nimesid nagu Emilia Wickstead, Alexa Chung ja Glenn Close ning kaubamärke nagu Daks ning Harrods. „Ma ei ütleks, et olen suur maailmamuutja või et see töö on „oluline” töö. Pandeemia on meile väga selgelt näidanud, millised tööd on olulised. Küll aga pean tähtsaks seda, kui saan läbi oma pintsliotsa muuta inimeste elu veidigi värviküllamaks või kergemaks,” ütleb meigikunstnik, kes on kokku puutunud ka eelarvamusega, et mida küll mees meigist teab. „On olnud kliente, kes on midagi ilustamata mu minema saatnud, kuid pigem on tegu üksikute ekstreemsete juhtudega. „Ma ei ütleks, et meigikunstnikuna töötades on sugu määrav. Minu jaoks ei ole see nii sügav. Meigikunst on äri nagu iga teinegi ja selle eest küsitakse tasu vastavalt oma kogemustele. Ebameeldivates olukordades püüan olla pigem harija rollis kui vastu kritiseerida. Inimesi ja arvamusi on igasuguseid ja kõiki tuleb võtta sellistena nagu nad on.”

„Ma ei ütleks, et meigikunstnikuna töötades on sugu määrav.”

Meigimaailmast unistas Paul juba noore poisina, kuid õppis enne seda Tallinna Balletikoolis. Tantsumaailm paelus teda just meikimise tõttu, sest 4-aastase poisina tundus see ainuke võimalus jumestamiseks. „Meigikunstniku tööst polnud mul selles eas veel aimugi,” meenutab Paul ja tõdeb, et balletiõpingud ei olnud kerged. „Baleriiniks saamine võib kõlada kui unelm, aga tegelikult on see raske ala. Teatriäri on üsna julm ja selleks hakatakse õpilasi ette valmistama juba koolis. Ka mul oli aegu, mil tahtsin väga loobuda, aga mind on kasvatatud nii, et oma valitud tegevused tuleb lõpuni viia. Minu jaoks osutus tantsumaailmast pääseteeks hoopis põlvemeniski rebend.” Paul usub, et balletikool kasvatas talle paksu naha ja kiire reaktsioonivõime, mis on kasuks tulnud ka meigikunstniku karjääris. „Tee meigimaailma tippu nõuab pühendumist ja aega. Mina olen selles tööstuses olnud täiskohaga veidi üle 11 aasta, kuid hetkel maailma tipus olevad meikarid on seda tööd teinud vähemalt 25 aastat. Kuna kunsti loomine nõuab pidevalt enda oskuste lihvimist ja maailm on väga kiires muutumises, siis enda stiili, tehnika ja koha leidmisega võibki minna vähemalt dekaad. Siin peitub ka vastus, miks tippmeikarite hinnad on krõbedamad,” avaldab meigikunstnik ja lisab, et kui tasud on projektipõhised, võivad hinnad kõikuda äärmusest äärmusesse. Pauli enda tariif võib olla vahemikus 1000–3000 naela päevas. „Kui tehakse kampaaniat suurele moemajale, kus raha pole küsimus ja võtteplatsile on kutsutud näiteks Mary Greenwell või Kenneth Soh, hakkab tariif mitmest tuhandest naelast ühe päeva kohta. Tasud võivad olla ka fikseeritud ja mitmepäevase võtte eest küündida kuni 10 000 naelani. Tean meikareid, kes võivad ühe kampaania eest teenida 16 000 naela ja rohkem,” räägib Paul, kes ise eelistab teha üks ühele töid. „See tähendab, et tähelepanu on personaalselt ühel kliendil. Tavaliselt vajan endaga kaasa ka 1–2 assistenti, kuid kui kliendiks on suurem staar, näiteks Glenn Close, siis assistente kaasa ei võeta.”

„Tean meikareid, kes võivad ühe kampaania eest teenida 16 000 naela ja rohkem.”

Pauli kõige kallim teenus algab 30 000 naelast, mis tähendab kliendi jaoks kättesaadav olemist 24 tundi ööpäevas. „Veedan päevad kliendi varjus, reisin temaga kaasa ja teen kõik vajaliku personaalselt tema jaoks, ükskõik mis hetkel on tarvis midagi muuta või kohendada,” räägib meigikunstnik ja vihjab, et selliseid kliente pole olnud küll palju, kuid tegemist on spetsiifilisema teenusega, mis on rohkem suunatud Lähis-Ida turule ja uhketele pulmapidudele. Saatuslik kohtumine Londonis Pauli karjäär sai hoo sisse Londonis, kuid tee sinna ei olnud kerge. „Pärast meigioskuste praktiseerimist meie põhjanaabrite juures, sukeldusin pea ees 9 miljoni elanikuga suurlinna ja otsustasin oma õnne nimel, saagu mis saab, kõik mängu panna. Nina verel ja hambad ristis vandusin endale, et vaatamata rasketele aegadele ma alla ei anna. Läks mööda aasta ja hakkasin kokku puutuma inimestega, kellel oli minu edasises karjääris oluline roll,” meenutab meigikunstnik. Asjad võtsid hoogsa pöörde ühel pressiüritusel, kus Paul juhtus märkama, kuidas uksest komistas sisse kadunud printsess Diana kunagine meikar ja paljusid nimekaid staare jumestanud Mary Greenwell. „Pärast seda, kui olin näinud tema „nõrka momenti”, jälgis ta mind silmanurgast terve ülejäänud ürituse. Paar nädalat hiljem olime ühisel fotosessioonil ja edasine on ajalugu. Mary Greenwell pakkus mulle isiklikult assisteerimistööd, kuigi on teada, et tavaliselt ta ise esimesena ühendust ei võta. See oli mulle väga suur au ja sel momendil sain aru, et olen midagi õigesti teinud.” Magusad tööviljad saabusid pärast rohkeid assisteerimisi, mida Paul ka teistele alustavatele meigikunstnikele soovitab. „Leia endale eeskujud ja tööta kõvasti selle nimel, et nende tiimi praktikale pääseda. Assisteerimine on kõige õpetlikum aeg ja ühtlasi ka võimalus end nähtavaks teha. Lisaks tehnilistele oskustele õpid ka seda, kuidas selles tööstuses ellu jääda ja omale edaspidiseks kliente leida.” Täna on tema jaoks oluline oma assistentidele võimalikult palju kogemusi jagada. „Näiteks on telefoni kasutamine tavaliselt keelatud, sest seda võidakse tõlgendada nii, et sul on igav ja sa ei soovi võttel viibida. Assistendi kuldreegliks on hoolitseda võttel inimese eest, kes seda võimalust pakkus. Žestid, nagu „Hei, oled unustanud vedelikku tarbida, tõin sulle pudeli vett!”, on väikesed asjad, kuid võivad määrata, kas saad palgaliseks assistendiks või mitte. Meigikunstnikke on tuhandeid ja kõik soovivad oma võimalust. Oma koha eest tuleb võidelda.” Arvestada tasub ka karmi konkurentsi ja ebaausate võtetega. Paul meenutab üht juhtumit Londoni moenädala backstage’is, kus üks tema assistentidest otsustas Paulist meelega halva mulje jätta, et tööpõldu puhastada. „Kollektsiooni riided olid lihtsad ja meiki polnud palju vaja. Tegime rahulikult tööd, kui siis üks mu assistentidest hakkas väga valju häälega keset backstage’i karjuma, et kõike tehakse valesti ja miks peameikar ehk mina pean kõike üksinda tegema. Tema eesmärk oli jätta mulje, et ma ei ole olukorraga rahul ja andsin ise selliseks käitumiseks vaba voli, mille tulemusel oleksin siis pidanud kliendi kaotama. Seega tuleb hoolikalt valida, keda ja kui lähedale endale lasta,” jagab Paul õppetunde. Kui võrrelda Eesti ilutööstust Londoni omaga, on meigikunstniku sõnul siin end palju lihtsam nähtavaks teha ja suurte klientidega suhteid luua. „Eestis pole vaja meigikunstnike, küünetehnikute, juuksurite ja fotograafide agentuure. Turg aga töötab sarnaselt igal pool. Meil on see lihtsalt väiksem ja seega ka lihtsam.” Läbipõlemine tõi koju Kokku oli Paul Eestist eemal veidi rohkem kui kaheksa aastat. „Kiire tempo tõttu kaotasin kodumaaga sideme. Alati oli vaja kusagile lennata ja tööd oli palju. Lennukoridor Londoni ja New Yorgi vahel oli lõpuks justkui autosõit töölt koju. Töötamine erinevatel kontinentidel oli see, mis lõpuks mulle kui välk selgest taevast mõista andis, et olen jõudnud läbilöögi etappi ja mind on meigitööstuses märgatud,” räägib jumestaja ja tunnistab, et edukusel on ka pahupool.

„Ei läinud palju aega, kui ärev vibratsioon ja paanika saatsid mind 24 tundi ööpäevas.”

Metsik töötempo ja suurlinna elustiil viisid lõpuks läbipõlemiseni, mida Paul ei olnud esialgu nõus tunnistama. „Ma ei rääkinud oma olukorrast kellelegi, sest kartsin näida nõrgana ja kliente kaotada. London on tegelikult üsna üksikute inimeste linn, sest suurem osa tuleb sinna vaid korraks. Võetakse, mis võtta annab ja minnakse edasi. Kuna olin endaga ikka tugevalt kimpus, hakkas ka töö kannatama. Ärevustunde ja paanika tõttu ei jõudnud ma enam klientide juurde ja mulle öeldi pikalt soovitud töid ära, sest ma ei suutnud end kokku võtta. Ei läinud palju aega, kui ärev vibratsioon ja paanika saatsid mind 24 tundi ööpäevas.” Murdepunkt saabus hetkel, kui kulleriga toitu tellides, ei julgenud mees sellele ukse peale vastu minna. „Saatsin kullerile sõnumi, et ta jätaks toidu ukse taha. Hiljem toitu pimedas magamistoas süües, ilma et ma oleksin julgenud tuld põlema panna, mõtlesin õudusega läbi, et midagi tuleb muuta, sest muidu on varsti lõpp käes. Otsustasin siis aja maha võtta ja broneerisin lennu Tallinnasse.” Tagasi kodumaal hakkas Paul otsima erinevaid teraapiavõimalusi. „Proovisin kõike – meditatsioonist taliujumiseni. Ütle vaid mõni asi – ja ma olen seda proovinud! Minu suurimaks probleemiks oli ärevus inimeste sekka minemisel ja mingil määral segab see mind tänaseni. Samas on intensiivne töö endaga hakanud vilja kandma ja minu perspektiivid on muutunud. Otsin järjest rohkem viise, kuidas saada tööd tehes hingetoitu ja anda ühtlasi ka midagi tagasi. Hakkasin näiteks korra kuus vabatahtlikult LGBT assotsiatsioonis tegema transkommuunile meigitunde, sest sellised missioonid annavad ühiskonnale tagasi ja on minu jaoks olulise tähtsusega.” Sooneutraalsus juhatas endani Ühes teraapiaga avastas Paul endas ka sooneutraalsuse. „Sain aru, kui väga olin teelt eksinud ja enda identiteedi kaotanud. Õnneks on eesti keel üpris sooneutraalne ja siin ei olegi suurt küsimust, kuidas minu poole pöörduda. Samas nii mu sõprade kui üldsuse puhul eelistan põhimõtet, et kui täpselt ei tea, kes ma täna olen, on mitmuse referents alati kuldne kesktee.” Sooneutraalsusest rohkem kiputakse aga Pauli käest uurima, millal ta sai aru, et on gei. „Ma pole kunagi nii-öelda kapis olnudki. Mul on väga vedanud, et mu lähiring on olnud tolerantne ja minu jaoks on see normaalne. Mind ümbritsevad väga head sõbrad ja tuttavad, kelle jaoks pole teiste seksuaalsus teema. Eks väljaspool kodu kuulsin ikka halvustavaid kommentaare, aga ei tundnud end sellepärast kehvemini. Teadsin juba väga noores eas, kuhu suunda elu mind viib ja ei lasknud ennast teiste arvamusest kõigutada. Tean, et kõigil ei ole nii hästi läinud.”

„Sinu laps ei tule kapist välja sellepärast, et sind kiusata või sulle haiget teha.”

Paul viitab kurbadele lugudele, milline võib olla perekonna reaktsioon, kui saadakse teada lapse eelistustest. „Enamasti ei ole probleemiks geiks olemine, vaid hoopis see, et pereliige ei ela sinu määratud piiride järgi. Niisiis on see kokkuvõttes ikkagi ego küsimus.” Tihti on vanemad ka endas pettunud ja arvavad, et on midagi valesti teinud. Paul lükkab need müüdid ümber. „Sa ei ole vanemana läbi kukkunud ega kedagi alt vedanud. Sinu laps ei tule kapist välja sellepärast, et sind kiusata või sulle haiget teha. Tegelikult pole sellel kõigel sinu kui lapsevanemaga üldse mingit pistmist. Kõik, mida teha saad, on oma last armastada ja toetada.” Miks siis vähemuste teema ühiskonnas ikkagi nii suurt tähelepanu äratab? „Vaieldakse sellepärast, et on olemas grupp täisväärtuslikke inimesi, kellel puuduvad võrdsed õigused vaatamata sellele, et nad maksavad kõigiga sama palju makse. Meie huvid ei ole bürokraatiliselt kaitstud ja see tekitab omakorda ohutunnet ning suurt ebakindlust.” Drag on osa meelelahutusärist Pika ajalooga dragide liikumist ümbritseb samuti palju müüte. Enamasti aetakse lavadel meelelahutust pakkuvad drag queenid sassi transsooliste inimestega. „Tegelikult on drag kunstivorm, mille eesmärk on läbi karakteri ehitamise luua illusioon vastassoost, et inimesi lõbustada. Drag queen on lava tegelaskuju, kes võib end väljaspool meelelahutusäri defineerida nii, kuis soovib,” selgitab Paul.

„Drag queen on lava tegelaskuju, kes võib end väljaspool meelelahutusäri defineerida nii, kuis soovib.”

Tegemist on suure ja konkurentiderohke äriga, kus pöörleb palju raha. „Drag on algusest peale olnud üsna poliitiline ja raame painutav ning mõjutanud kõvasti ka tänapäeva meigimaailma. Paljud armastatud tehnikad nagu kontuurimine, cut crease silmameik ja kulmude blokeerimine on kõik loodud selleks, et muuta näiliselt luustikku ja luua illusioon. Küll aga ei anta dragidele selle kõige eest piisavalt tunnustust, sest ei osata seoseid luua.” Dragkultuuri superstaar Sherry Vine soovitas Paulil dragi teha juba 14 aastat tagasi, kuid tollal tuli elu vahele. „Selleks, et mees julgeks selga panna kleidi ja paruka pähe, on vaja väga suuri mune. Drag õpetab enda kohta palju, kuid karakteri loomine ei ole lihtne protsess.” Paulil kulus oma karakteri meigi jaoks kolm tundi ja silueti ehitamiseks umbes tund. Vaja läks nii korsetti, retuuse, trimmivat pesu, oma näo proportsioonidele loodud parukat, pikki kunstküüsi ja teatud kehapiirkondade teipimist. Pauli jaoks on Buduaari kaanel dragina poseerimine unistuse täitumine, mille abil ta loodab kasvatada sotsiaalset tolerantsi erinevuste suunal. „Minu soov on suunata inimesi mõtlema, kui palju mõjutab ego meie mõtlemist, sest väga palju esmareaktsioone, vastuolusid ja suuri tülisid tekib just oma ego mitteteadvustamise tõttu. Rassism ja homofoobia on treenitud käitumismustrid, sest oma tolerantsi erinevuste osas kasvatame ikka ise.” Kahtlemata võib öelda, et dragide panus LGBT+ kommuunile on olnud hindamatu ja Paul loodab, et tänu popkultuurile muutub ka suhtumine vähemustesse. Meigikunstnik unistab salamisi, et ka tema dragkarakter võiks leida koha kodumaises popkultuuris. „Eestis on meeletult hea elada ja meie riigil on suur potentsiaal murda end suuremaks kosmopoliitseks riigiks. Ilma tolerantsita tõmbame justkui vabatahtlikult endalt hoo maha.”