Kaido Pajumaa: kuidas saada vabaks?

11 kommentaari
Kaido Pajumaa: kuidas saada vabaks?

“Armastus on magus. Kahtlemata. Aga see võib olla ka valus, kui me sellest ilma jääme.
Võidurõõm on magus. Kindlasti. Kuid ka see võib olla kibe, kui me selle kaotame.” Nii kirjutab koolitaja ja Sisekosmos.ee blogipidaja Kaido Pajumaa.

“Armastus on magus. Kahtlemata. Aga see võib olla ka valus, kui me sellest ilma jääme.
Võidurõõm on magus. Kindlasti. Kuid ka see võib olla kibe, kui me selle kaotame.” Nii kirjutab koolitaja ja Sisekosmos.ee blogipidaja Kaido Pajumaa.

Kogu meie elu on nagu ameerikamäed, millel me sõidame üles-alla, üles-alla. On täiesti lootusetu oodata luua või kogeda elu, kus kõik on hästi. See lihtsalt ei ole võimalik. See ei ole võimalik mitte ainult sinu jaoks, vaid mitte kellegi jaoks. Elu ju on juba kord selline, et siin võib olla nii nutma panevaid ilusaid hetki, kuid ka nutma panevaid kurvastavaid sündmusi. Jah, seda on hea kirjutada ning selle üle on lihtne filosofeerida, aga praktikasse ei ole seda kaugeltki nii lihtne rakendada. Vaata kas või enda elu või oma sõprade elu. Mille nimel inimesed kogu aeg pingutavad ja tööd teevad? Jah, et saada paremat elu. Meie sisemine sügav soov on kogeda kogu aeg positiivseid sündmusi ja mitte kunagi mitte midagi halba. Aga see ei ole ju võimalik. Sina tead seda ja mina tean seda. Kuid jooksmine selle järele siiski ei lõppe pelgalt selle teadvustamisega.

Jälle see eesmärkide saavutamine
Eesmärgistamine, eesmärkide püstitamise ning nende saavutamise õpetamine on tohutult suur äri. Kuna kõik inimesed soovivad oma elu muuta selliseks, mis pakub nendele ainult positiivseid kogemusi, täpsemalt nende ootustele vastavaid kogemusi, siis eesmärgistamine on täpselt sobilik vahend selle saavutamiseks. Kuskil on keegi, kes kirjutab raamatu või teeb seminari, milles ta ütleb, et niimoodi leiad sa armastuse, teenid rohkem raha ning omad kuulsust ja võimu. Kuna need on kõik positiivsed nähtused, leidub ka palju inimesi, kes seda infot omandada soovivad. Ja äri õitseb.

Aga nagu enne mainisin, ei ole praktikas mitte iialgi võimalik saavutada sellist olukorda, kus kõik meie unistused on täitunud. Ikka ja alati on midagi, mis võiks ikka paremini olla. Kui me hakkamegi teenima rohkem raha, võime me avastada, et meie kaaslane ei ole ikka täiuslik. Kui me leiame õige kaaslase, võime avastada, et ma ise ei ole täiuslik – äkki peaks minema ilukirurgi juurde. Ja niimoodi elame oma elu, pea kogu aeg pilvedes joostes oma unistuste ning eesmärkide suunas. Ja mis on selle kõige algpõhjuseks? Jah, me ei oska kübekestki rõõmu tunda sellest, kui meie elu ei ole täpselt selline nagu me sooviksime.

Ilusa elu varjukülg
Vaata oma elu praegu. Kindlasti on seal nii head kui halba. Ei saa ju väita, et see on tulvil ainult negatiivset. Muidugi mitte.

Tavapärane “eneseabi” praktika soovitab keskenduda ainult headele asjadele, kuna see aitab meil hoida seisundi positiivse. Ja kui me oleme positiivsed, “tõmbame” me enda ellu ka juurde üha enam positiivseid sündmusi. Jälle Secret? Jah, sikrit mis sikrit, aga siin on tõde sees. Sama juttu kinnitavad ka teadlased ning kindlasti on meie maailmas nii, et sarnane tõmbab sarnast. See on hea.

Mis aga on probleem, on meie sõltuvus ainult headest asjadest. Me oleme justkui narkomaanid, kes jooksevad ummisjalu ainult sinna suunas, kus peaks meie jaoks midagi kasulikku ning meeldivat juhtuma. Me oleme sellisel viisil sõltuvad headest asjadest. Aga kui me oleme millestki sõltuvad, ei ole me ju vabad. Inimesed soovivad olla aga vabad, mina vähemalt küll. Seega jõuame me väga olulise küsimuseni: “Kuidas tunda rõõmu ning õnne juhul, kui kõik asjad ei ole nii, nagu MINA TAHAN?” Miks see küsimus nii oluline on? Sest me oleme ju mõistusega inimesed ja saame aru, et iga päev on meie elus midagi, mida MA EI TAHA. Miks siis selle eest pea liiva alla peita? Me peaksime hoopiski mõtlema selle peale, kuidas sellest “ma ei taha” asjadest läbi murda ning tunda elust rõõmu ka siis, kui minu elu läheb minule vastupidises suunas. Mulle tundub, et siin on just võtmekoht meie vabadusele ning sõltumatusele.

Kuidas me kogeme oma maailma?
Kui sa vaatad või kuuled või haistad, ehk siis koged, oma maailma, kategoriseerid sa selle alati kolmeks: meeldib, ei meeldi, ükskõik. Kuna nendest asjadest, millest sul on ükskõik, ongi sul ükskõik, siis tegelikult neid sündmusi sa ei märka. Seetõttu jääb järele ainult kaks kategooriat – kas meeldib või ei meeldi. Kui sa ei usu mind, siis proovi ise järgi – see kõik on väga praktiline.

Näiteks näed sa kedagi. Nüüd on kaks valikut – kas ta meeldib sulle või ei meeldi. Ole aus enda vastu. Kui sa näed poes kleiti, siis kas see meeldib sulle või ei meeldi. Sa näed tänava ääres seismas autot, ning jällegi, see kas meeldib sulle või ei meeldi.

Mis juhtub siis, kui sulle midagi meeldib? Proovi järele. Need asjad, mis sulle meeldivad, tekitavad sinus hea enesetunde. Ning need asjad, mis sulle ei meeldib, tekitavad sinus halva enesetunde. Lihtne, kas pole?

Kui miski tekitab sinus hea enesetunde, tahad sa seda kogeda taas ja taas. Väga inimlik. Meile ju meeldib end hästi tunda. Aga kui miski tekitab sinus halva enesetunde, proovime me sellest esimesel võimalusel vabaneda. Jällegi väga inimlik.

Ja niimoodi jõuame me sisemise vabanemiseni. Me küll ei teadvusta endale seda, aga just nimelt need “head enesetunded” ja “halvad enesetunded” panevad meid tegutsema. Kui sa näedki poes ilusat kleiti või tänaval autot, mis sulle meeldib, ja see tekitab sinus hea enesetunde, tahaksid sa seda endale saada. Isegi, kui sul on kodus juba 50 kleiti ja garaažis 3 autot, ja sa saad ratsionaalselt aru, et sul ei ole neid vaja, on sinu sees ikkagi tunne, et sa peaksid need uued asjad ka endale saama, ja alles siis saaksid sa olla rahul ning õnnelik. Et seda täide viia, hakkad sa tegutsema. Kui sul on piisavalt raha, ostadki sa endale selle kleidi ja auto ning saadki õnnelikuks. Korraks. Kui sul aga ei ole piisavalt raha ja sa ei saa neid asju endale kohe lubada, oled sa kurb. Miks? Sest sa ei saanud endale lubada seda, mis tekitab sinus hea enesetunde. Aga mäletad, me ju püüame kogu aeg oma elu elada viisil, et me saame endale kõik need asjad, mis tekitavad meis hea enesetunde.

Nüüd, kuna sa ei saanud endale neid asju lubada, aga sa tahad neid saada, võtadki sa kinni esimesest õlekõrrest, mis lubab sulle, et sa saad need asjad – näiteks Saladuse raamat või mõni eduseminar.

Sama olukord on nähtustega, mis meile ei meeldi ja millest me püüame vabaneda. Kui see õnnestub, on kõik hästi, me oleme õnnelikud, sest me eemaldasime oma elust sündmuse, mis pani meid end halvasti tundma. Kui see aga ei õnnestu meil, oleme me taas õnnetud – ja haarame käe näiteks Saladuse raamatu järele.

Nagu sa näed, oleme me täielikus sõltuvses välistest nähtustest. Tegelikult on asi veelgi hullem, sest lisaks välistele sündmustele tekitavad samasuguseid “meeldib” – “ei meeldi” tagajärjel head või halba enesetunnet ka meie mõtted. Meile meenub midagi, mis meile meeldib ja see tekitab meis hea enesetunde. Viis minutit hiljem kujutame me midagi ette tulevikus, mis meile ei meeldi ja nüüd on hoopis meie sees hirm – halb enesetunne. Seega samamoodi, nagu panevad meid tegutsema välised sündmused, oleme me sõltuvuses ka iseenda poolt väljamõeldud sündmustest. Naljakas, eks? Jah, aga just niimoodi me oma elu elame.

Esimene samm vabadusse
Jällegi, väga lihtne on seda kõike mõista intellektuaalsel tasandil, sest see on väga loogiline ning kui sa ennast kas või natukene viitsid jälgida, näed sa isegi, et just niimoodi meie elu kulgebki. Me oleme täielikus sõltuvuses asjadest, mis meile meeldivad ning me jookseme kogu aeg nende asjade suunas.

Esimene samm sellest vabanemiseks ongi mõista, et me ei saavuta kunagi olukorda, kus me kõik oma soovid täidame. Alati jääb midagi, mis tekitaks meile jälle hea enesetunde. Ja kui me sellele reageerime, oleme me taas rakkes.

Ehk on aga olulisem hakata mõistma, et me ei pea alati reageerima. Jah, meie elus on nii head kui halba, kuid need ei pea oleme tingimata päästikud selleks, et me täiesti ebateadlikult nende juurdesaamise või nendest vabanemise nimel jooksma peaksime. Ehk tasub luua enda sisse hoopiski meelerahu ja oskus näha ning tuvastada neid protsesse, mis meie sees kerkivad ning taas vaibuvad. Sest nad vaibuvad. See on kindel. Mitte miski ei ole meie maailmas püsiv. Kõik, mis kerkib, ka vaibub. Siis tekibki küsimus, miks reageerida ning panna end sõltuvusse asjadest, mis oma olemuses on juba loodud kaduma?

Uuri lisaks oma sisekosmose kohta www.sisekosmos.ee