Annemai: Üksikisa? Seda poleks osanud oodata!

40 kommentaari
Annemai: Üksikisa? Seda poleks osanud oodata!

Nagu teile juba oma sissejuhatavas loos mainisin, siis võtsin käsile pöörase eksperimendi – suhelda 12 kuu jooksul 12 erineva mehega ja igaühega mitte kauem kui kuu aega. Loomulikult lugesin põnevusega ka teie kommentaare, millest enamik olid negatiivsed. Mul oli valus neid lugeda, ja samas ma olin õnnelik, et otsustasin seda eksperimenti mitte oma nime all teha, sest ilmselgelt oleks mu nime, nägu ja juttu kokku pannes osad naised mind Raekoja platsis kividega surnuks visata soovinud :). 

Nagu teile juba oma sissejuhatavas loos mainisin, siis võtsin käsile pöörase eksperimendi – suhelda 12 kuu jooksul 12 erineva mehega ja igaühega mitte kauem kui kuu aega. Loomulikult lugesin põnevusega ka teie kommentaare, millest enamik olid negatiivsed. Mul oli valus neid lugeda, ja samas ma olin õnnelik, et otsustasin seda eksperimenti mitte oma nime all teha, sest ilmselgelt oleks mu nime, nägu ja juttu kokku pannes osad naised mind Raekoja platsis kividega surnuks visata soovinud :). 

Ometigi on mul peas ainult head kavatsused, kellegi meest ma üle lüüa ei kavatse – olen ise kasvanud terves ja tugevas perekonnas ja mul puuduvad igasugused salakavalad plaanid kuidagi autult käituda, kuskil ööklubis purjakil peaga tagumikku välgutada või mõnelt lapselt isa röövida. Ma lugesin teie kommentaare ja mõtlesin, et miks inimesed nii kirjutavad? Kas nendelt naistelt on mehi üle löödud või on nad seda ise varem teinud? Kas need mehed on üles kasvanud peredes, kus emad on olnud kergemeelsed, või on nende naised seda olnud? Miks inimesed hakkavad kohe mõtlema kõige halvema peale? Elus peab ikka positiivne olema, sest kui uskuda ja mõelda kõige halvemat, siis hakkavadki need halvad asjad juhtuma. Ja seda uskuja enda elus. Vastupidiselt teile usun ma, et uued tutvused ja uued inimesed võivad ellu tuua midagi lahedat ja ilusat, mitte pettumust ja valu. Üldiselt on ikka nii, et see, mida külvad, seda ka lõikad, ja minu plaan pole külvata armukadedust, valu ja pettumust. Ma ei kavatse meeste eest varjata seda, et ma ei otsi püsisuhet – usun, et selliseid mehi, kes suhet ei otsi, on Eestis tuhandeid. Ju mõni neist soovib ka minuga kuu aega koos lahedaid asju teha. See ju ei tähenda, et pärast seda kuud ei tohi me suhelda edasi sõpradena? See ei tähenda ka seda, et aasta jooksul ei võiks sellest suhtlemisest lähedasem suhe tekkida. Minu kindel veendumus on, et kuu ajaga ei saagi tekkida tõsist suhet. Vähemalt mitte minusugusel naisel. Samas, kuu aega, ja isegi kaks nädalat, võib olla piisavalt pikk aeg, et midagi huvitavat ja meeldejäävat võiks juhtuda. See on nagu reis uude riiki. Sa ju tead, et see pole igavene, aga ikkagi tahad näha ja kuulda võimalikult palju. Ja üldiselt pole sul reisil olles ka midagi uute sõprade vastu, kuigi sa tead, et varsti lähevad teie teed taas lahku.

Nüüd aga aitab pikast sissejuhatusest ja asun asja juurde. Nagu te ehk aru saate, ilmuvad minu lood väikese intervalliga, st asjad, millest siin loete, võisid juhtuda minu elus juba mitu nädalat tagasi.  Oma esimese eksperiment-boyfriend’iga kohtusin ma 13. septembri õhtul Tallinna vanalinnas. Meie kohtumise organiseerisid ühised sõbrad. Tema nimi on Marko (nimi muudetud). Ta on 27-aastane, minust kolm aastat vanem.  Marko minevik on sama kirju kui Muhu tekk. Tema elu pole olnud just meelakkumine. Ta on üles kasvanud keerulistes oludes ühes väiksemas Eesti linnas. Ta abiellus 22-aastaselt ning nad said naisega imearmsa lapse. Aasta tagasi, kui laps oli kahene, läks naine välismaale õnne otsima ja Markost sai üksikisa. “Läks nädalaks ja jäi igaveseks,” naerab Marko ja ütleb, et naisele lihtsalt ei sobinud emaroll. Naine elab nüüd Itaalias ja on aasta jooksul vaid korra ühendust võtnud. Kuna Markol endal vanemaid pole, kes aitaksid last kasvatada, ning ta on oma lapse ainus pereliige, siis loomulikult pöörleb tema elu lapse ümber. Just seetõttu soovitasid mu sõbrad meil Markoga välja minna ja jäid ise lapsehoidjaks. “Marko kardab igasuguseid naisi, kes tahavad tema lapsele kasuemaks hakata, seetõttu sobib ta sinule kohtingupartneriks, kuna sa ei taha siduda ja sul pole tõmmet titade poole,” naersid sõbrad, kes meid kokku viisid.

Olgu öeldud, et kuigi ma ei plaaninud oma uutele meessõpradele sellest blogist rääkida, siis kohe esimesele mehele sai tehtud erand – kuna ma tahtsin kirjutada pisut ka mehe taustast ja see pole just Harju keskmise mehe taust, siis palusin selleks Markolt luba. Ta nõustus, tingimusel, et nimi on muudetud. Miks ma seda teiega jagada tahtsin? Sest minu meelest on selliseid mehi väga vähe, kes kõigega ise hakkama saavad – hoolitsevad väikese lapse eest, teevad süüa ja koristavad, käivad tööl ja jõuavad ka oma hobidega tegeleda. Ega iseenda jaoks tal kuigi palju aega ei jäägi ja kõrvalt vaadates tundub see elu väga raske olema, sest üldlevinud eluhoiakute tõttu nähakse noori inimesi tänapäeval pigem elu nautimas ja aega põletamas või siis viimse hingetõmbeni end arendamas ja õppimas.  Kinno, ööklubisse või puhkusele pole ta viimased neli aastat saanud, aga teda ennast häirib see kordades vähem kui sõpru ja teisi inimesi. Trenni teeb Marko nii, et laps on samal ajal spordiklubi lastetoas, sest paraku lastesõime tööajad ja Marko töölkäimise ajad enam-vähem kattuvad. Mind hämmastab ka see, et iga teine naine, keda ma tean, kellel on kodus väike laps, kaebleb ja ohib, kuidas see laps kogu tema aja röövib ja kui raske on midagi lapse kõrvalt teha ning kuidas ta tahaks ka koos sõpradega aega veeta (loe: pidudel käia ja niisama aega surnuks lüüa). Samas, kui ma küsisin Markolt, kas on raske üksikisa olla, siis ta naeris ja ütles, et tema elus on väga vähe asju, mis tal lapse tõttu tegemata on jäänud. “Kui midagi on tegemata jäänud, siis tagantjärele tundub, et need asjad ongi olnud ebavajalikud või isegi kahjulikud mulle,” ütles ta. 

Kuulasin ja imestasin. Ja tundsin end pisut kohmetuna, sest minu tutvusringkonnas pole ühtegi alla 30-aastast naist, kes samamoodi mõtleks, rääkimata siis veel meestest. Marko on väga teistsugune, nagu teisest maailmast, mida ma olen vaid filmides või raamatutes kohanud. Kõik mu tuttavad jookseks nagu mingit maratoni, kus igasugune lisapagas on takistuseks. Vähe sellest, et keegi last ei taha – keegi ei taha ka suhelda inimestega, kellel on lapsed, sest see võtab ju tempo alla. Lapsed on nii OUT, kui üldse olla saab minu tutvuskonnas. Marko nii ei arva – ta ütleb, et kõike on võimalik teha ka koos lapsega. Ja mulle tundub, et ta saabki hakkama, tehes lapse kõrvalt kõike, mida hing ihkab.

Me rääkisime ja rääkisime. Ta silmad särasid, kui ta oma elust rääkis. Ma ei kahelnud kordagi, et ta on eluga rahul. Just nagu ka mina oma eluga. Aga ma tundsin, kuidas mõtted, mis pole kunagi olnud minu peas, tulid vaikselt kellegi teise peast üle minu pähe ja hakkasid saama minu omaks. Ei, mitte et ma enne 30. eluaastat last tahaks. Aga ma hakkasin tasapisi mõistma, et elu lapsega ei olegi nii hirmuäratav ja raske.

Meie esimene kohtumine  Markoga kestis ligi kolm tundi – rääkisime teineteisele oma eludest, mis olid nii vastandlikud, kui üldse olla saavad. Ja ehk just seetõttu oli neid nauditav veiniklaasi taga jagadateineteisega. Ta saatis mu koju, kallistas pikalt ja soojalt hüvastijätuks nagu vana head sõpra, tänas väga teistsuguse ja huvitava õhtu eest ning kiirustas koju. 

Mis sai edasi? Kas me veel Markoga kohtusime? Sellest räägin teile juba järgmisel nädalal.

 

Olge paid, hoidke iseenast ja teisi.

 

 

Annemai