Annemai võrgutab: jobukakk ja luuser, ühed hullud mõlemad!

Tõenäoliselt olete te juba tüdinud selles, et ma viimsed kaks postitust ühest ja samast mehest jahun. Vahetan täna plaati ja räägin hoopis tema sõpradest. Mehe sõbrad on seltskond, millega iga naine peab arvestama, kui mehega käima tahab hakata. Karlil on kolm head sõpra, kellega nad enamik asju koos teevad. Üks nendest sõpradest on ka tema äripartner. See mees on minu silmis taltsutamatu lõvimees. Ütleme, et ta nimi on Joel. Ma ei kujuta ette naist, kes Joeli kodustada suudaks. Rahvas räägib, et tema käevangust on läbi käinud kõik viimase aja kuumimad pealinna modellid ja missid, aga ikka mitte keegi ei sobi ning pärast põgusat tutvust teeb Joel oma kuulsa kadumistriki. Mis läks valesti või miks tal huvi kadus, seda keegi kunagi ei tea. Isegi Karl mitte. Või vähemasti keeldub ta sel teemal rääkimast. 

Kui sul oleks selline eelinfo oma nn boyfriend'i parima sõbra kohta, kas sa laseksid teda kokku oma parima sõbranjega? Raske küsimus, onju. Eriti kui sa tead, et su sõbranje otsib tõsist suhet. Mina igatahes tegin proovi, andsin sõbranjele kogu eelinfo üle ja läksime double-date'ile. Nagu arvata võis, käitus Joel supertoredasti mu sõbranjega ning nad veetsid väga lõbusasti aega. Me Karliga juba jõudsime rõõmustada, et lõpuks ometi on meil normaalsed ühised sõbrad, kellega koos väljas käia. Aga oh ei, see normaalsus kestis vaid neli päeva, mil Joel ja mu sõbranje omavahel suhelda jõudsid. Siis tegi Joel oma kuulsa kadumistriki ja enam ei helistanud mu sõbrjanjele. Sõbranje tõesti ootas seda kõnet, sest Joel meeldis talle väga, aga samas ei tahtnud ta ka ise mehele helistada. Nii see asi jäigi ja kui järgmisel nädalalõpul Deja Vusse läksime, siis oh üllatust - Joel istus seal juba mingi uue blondi tipsiga. Kuigi see Joeli ja minu sõbranje suhe oli väga lühike, suutis see mees kuidagi su sõbranje hinge pugeda, nii et antud vaatepilt tegi talle haiget ja rikkus meie peoõhtu meeleolu. Miks mehed nii teevad? Eriti veel mehed, kes on kogenud ja head suhtlejad? Kas tõesti on nii raske viisakalt suhtlemist lõpetada?  Kas tõesti on nii keeruline ka pärast suhte lõppu tervitada ja paar sõna juttu ajada? Miks peab tegema näo, nagu ei tunnegi? Mõelda vaid, mida peab tundma naine, kellega ühel hetkel on kõik väga lahe ja teisel hetkel vaadatakse teda pilguga, nagu tegu oleks võõra inimesega. Oh, kui vaid oskaks ette teada, milline mees osutub selliseks jobuks …

Nüüd aga Karli teisest sõbraks - mina nimetan teda Puugiks. Puuk on sõna otseses mõttes puuk, kes otsib igal juhul võimalust end Karli (ja ka Joeli) külge haakida, et see tema arveid maksaks ja tema eest mõtleks. Kuigi Puuk ei tööta Karli juures (õigupoolest ei tööta ta kuskil), siis oleskleb ta enamiku ajast Karli kontoris diivanil. Puuk ise ütleb, et ta ei käi tööl seetõttu, et tal on varsti üks äri käima minemas. Äri on loomulikult täna veel nn ideetasandil ja loomulikult peab selle äri käivitamiseks enne kuskilt raha leidma. Minu asi pole teiste rahakotti vaadata, aga mind kuidagi häirivad sellised mehed, kes leiavad, et teised peavad nende elu kinni maksma. Varem ma arvasin, et ainult naised oskavad abitut mängida. Kui ma Karlilt küsin, miks ta Puugi elu kinni maksab, siis kehitab ta õlgu ja ütleb, et see on kuidagi aastate jooksul niimoodi välja kujunenud ja ta ei oska enam "ei" öelda. Us-ku-ma-tu! Ja kui te arvate, et Karl on väga rikas ja helde inimene, siis kaugeltki mitte. Kuigi me deidime juba poolteist kuud, siis maksan alati kõik oma kulud mina ise kinni, samal ajal, kui Puugi arveid kannab Karl. Ärge nüüd ainult arvake, et mulle on see probleem, et ma ise oma arveid pean maksma. Oh ei, sugugi mitte, sest selleks ma ju raha teeningi, et seda kulutada ja mul on täpselt nii palju raha, kui ära kulutada jõuan. Nii et kindlasti pole asi minu jaoks kadeduses. Aga lihtsalt huvitav on kohata mehi, kes elavad sponsorite najal. Kõige naljakam oli see, et Puugil on ka pruut ja kui pruudil oli jaanuaris sünnipäev, siis Puuk küsis Karlilt raha 500 eurot, et naisele kingitus osta. Meid kutsuti ka sinna peole ning naine muudkui silitas ja kiitis puuki, kui ägeda i-Phone'i ta kingituseks sai ja kui armas mees tal on. Meie aga naersime omaette pihku, et tegelikult kinkis selle telefoni talle ju Karl. 

Vot selliseid mehi leidub meil siin pealinnas. Ei teagi, kas kurvastada või rõõmustada. Ma usun, et ma pean rõõmu tundma, et ise Puugi või Joeli taolistesse meestesse ära pole armunud. Ja pisut ka kurvastama, et minu boyfriend'il on sellised sõbrad.

Ah ja veel, enne kui te hakkate kommenteerima, et küll ma olen rumal, et oma meessõbra sõpru sel viisil kommenteerin, siis täpsustan teile, et kõik on Karliga kooskõlastatud ja nimed on ära vahetatud, et keegi end isiklikult puudutatuna ei tunneks.

Peace!

Annemai