Annemai võrgutab: kohtumine Temaga

12 kommentaari
Annemai võrgutab: kohtumine Temaga

Ma lugesin oma viimase kolumni kommentaare ja üks nendest puudutas mu südant. See pani mind mõtlema, et võib olla peaksin end tõesti rohkem avama ja rääkima ka sellest, mida ma tunnen. Ma tunnen, et minus oleks justkui kaks inimest- üks, kes elab ja naudib ealiskaudset ja lõbusat elu, ning teine, kel on tunded ja unistused. Ma pean tunnistama, et on üks noormees, kes paneb mu südame kiiremini põksuma. See on nii juba päris mitu aastat.

Ma lugesin oma viimase kolumni kommentaare ja üks nendest puudutas mu südant. See pani mind mõtlema, et võib olla peaksin end tõesti rohkem avama ja rääkima ka sellest, mida ma tunnen. Ma tunnen, et minus oleks justkui kaks inimest- üks, kes elab ja naudib pealiskaudset ja lõbusat elu, ning teine, kel on tunded ja unistused. Ma pean tunnistama, et on üks noormees, kes paneb mu südame kiiremini põksuma. See on nii juba päris mitu aastat.

See oli nii isegi siis, kui ma olin veel suhtes. Ja siis ta tundis ka minu vastu huvi, helistas ja saatis sõnumeid. Aga ma jäin alati sündsuse piiridesse ning vastasin viisakalt ja viksilt “Ei” igale tema ettepanekule. Ta teadis, et mul oli keegi teine, ja ikkagi ta lähenes, mis pani mind tol korral mõtlema, et ju ta on üks nahaalne elumees, kes peab saama, mida tahab. Aga vaatamata sellele ta ikkagi mulle väga meeldis. Me suhtlesime harva ja juhuslikult ning elu hoolitses, et me ikka aeg-ajalt kokku jookseks. Midagi temas oli,  mis ei lasknud mul teda aastate jooksul unustada. Tavaliselt minuga sellist asja ei toimu. “Mis keelelt, see meelelt” on minu kohta sobiv vanasõna.

Siis ma sain vabaks ja lootsin salamisi, et tee viib meid kokku. Viiski. Aga selgus, et ta oli suhtes. Nüüd on sellest kohtumisest möödas üks aasta ja me juhtusime taas kokku. See juhtus toidupoes. Temaga on alati nii, et kui me kokku saame, siis on meil meeletult palju rääkida. Kuigi me pole sõbrad või head tuttavad, kellega oleks palju ühist, millest rääkida. Me ei kohtu tihti, aga kui kohtume,  siis lobiseme seni, kuni miski sunnib seda lõpetama. Nagu näiteks sel korral lõpetas meie vestluse toidupoe sulgemisteade :). 

Selle vestluse jooksul ma sain teada, et ta on taas vallaline, sest naine jättis ta maha ja läks ära välismaale. Täpsemalt öeldes oli naisel kogu aeg ka see teine mees seal välismaal, aga minu “sõber” ( lubage mul teda nii nimetada, sest ma ei taha ta nime öelda) sai sellest teada alles palju hiljem. Selgus, et see teine oli ka enne seda, kui nad kohtusid. Mu sõber pani naise valiku ette, kõigepealt naine valis tema, aga siis paar nädalat hiljem teatas, et läheb siiski teise juurde ja kolib Eestist ära. Et siis selline armukolmnurk.  Aga ta polnud sugugi löödud, ütles, et see suhe ei tundunudki päris õige ja kui kõik ei klapi, siis tasub pigem lahku minna ja edasi liikuda, et lõpuks ikka see õige naine üles leida, kellega süda ja keha võnguvad ühes rütmis. Oi, kui ta seda ütles, siis käi mingi imelik lõnks mu südamest läbi. Mulle meeldis see lause väga, sest mulle meeldivad inimesed, kes on avatud uutele suhetele, mitte ei jää vana taga nutma. Kõige raskem kaader on need ( nii naiste kui meeste seas), kes lähevad näiliselt edasi, aga tegelikult armastavad ikka oma vana meest või naist. Milline elu raiskamine.

Me rääkisime ja rääkisime. Õigemini, tema rääkis ja mina kuulasin ja küsisin. Tahtsin nii palju infot ammutada kui võimalik. Mul oli tunne, justkui ma saan üle väga pika aja oma lemmikmagustoitu süüa ning pean nüüd paari minuti jooksul sööma nii palju kui võimalik, sest siis võetaks kauss jälle eest ära. Aga kahjuks ei tekkinud mul ühtegi sobivat momenti, et ma oleks talle saanud öelda, et olen ka nüüd vallaline. Tegelikult see moment oli küll, aga ma magasin selle maha. See oli päris alguses, kui me kokku jooksime ja kui ma tema küsimuse peale, et kuidas mul läheb, enda elust pajatama hakkasin.  Aga mingil põhjusel ei tahtnud ma seda vallalise staatust kohe alguses mainida, sest see tundus mulle nagu odav enesepakkumine. Või kui nüüd päris aus olla, siis tundub see mees olema selline, kellega ma ei tahaks mitte mingit muud eksperimenti läbi viia välja arvatud abiellumine ja lastesaamine. Aga aeg pole õige, mitte veel. 

See põgus kohtumine toidupoes sai lõppakordi lisaks poesulgemisele ka veel sellise kujul, et mulle tuli sisse telefonikõne, mille pidin vastu võtma ja ta jooksis selle peale oma viimaseid asju ostukorvi korjama. Loomulikult oleks ma võinud aega parajaks teha ja venitada kassa juures, et taas kord temaga kohtuda ning viia jutt oma vallalisusele, aga seda ma tol hetkel ei teinud. Olin juba poest väljas ja sammumas kodu poole, kui sellele mõttele tulin. Ja nüüd see piinab mind juba kaks päeva. Loomulikult võiksin ma talle ise helistada justkui mingi asja pärast. Aga praegu seda kirjutades pole ma selleks veel valmis. Eks näeb, mis elu toob.

 

Aitäh kõigile, kes minu vallaliseelule kaasa elavad.
Annemai