Annemai võrgutab: lugu mehest, kellel on püksis anakonda

27 kommentaari
Annemai võrgutab: lugu mehest, kellel on püksis anakonda

Heia, olen oma reisilt tagasi, päikesest pruuniks päevitunud, 6 raamatut läbi loetud, rõõmupatarei täis laetud ning valmis uutesse seiklustesse hüppama. Aga enne veel heidan pilgu minevikku ja räägin teile oma viimatisest seiklusest.  Ma katsun kirjutada alati nii ausalt, et minu loos räägitud inimene võiks end vajadusel ära tunda, aga et tema sõbrad ja tuttavad ära ei tunneks, sest ma ei taha kellelegi mingisugusei probleeme või häbi.

Heia, olen oma reisilt tagasi, päikesest pruuniks päevitunud, 6 raamatut läbi loetud, rõõmupatarei täis laetud ning valmis uutesse seiklustesse hüppama. Aga enne veel heidan pilgu minevikku ja räägin teile oma viimatisest seiklusest.  Ma katsun kirjutada alati nii ausalt, et minu loos räägitud inimene võiks end vajadusel ära tunda, aga et tema sõbrad ja tuttavad ära ei tunneks, sest ma ei taha kellelegi mingisuguseid probleeme või häbi.

Kes mu kolumneid on varem lugenud, mäletab, et ma rääkisin ühest noormehest minevikust, kelle peale süda kõvemini põksuma on hakanud. Aga kuna olin enne suhtes, siis ei hakanud meie vahel midagi arenema. Paar nädalat tagasi jooksin temaga kokku toidupoes ja pärast seda jäi ta mu hinge kribelema. Ootasin mitu päeva, et äkki ta võtab ühendust. Aga seda ei juhtunud. Kolmandal päeval aga jooksime taas kokku. See juhtus kinos – tema oli sõbraga ja mina oma sõbranjega kinno tulnud. Kuigi olime läinud erinevaid filme vaatama, siis juhtusime kokku kino kohvikus ning ta tegi ettepaneku, et võiksime neljakesi pärast kino kuskile istuma minna. Nii läkski. See noormees on lihtsalt fun-fun-fun, temaga pole kunagi igav. Veetsime lõbusa õhtu ja ma sain kinnitust, et ma talle ikka meeldin, sest kogu õhtu hoidis ta minu lähedale ja enamgi veel, suure osa ajast hoidis mul käest kinni. Kõik oli väga tore ja ta meeldib mulle inimesena tänase päevani, ainult et peaaegu iga inimese juures on asju, mis meid häirivad. Esimese asjana hakkas mind häirima tema suust tulev hapupiimalaadne lõhn. Mõtlesin, et huvitav, ma ei olnud seda varem ju tundnud ja võimalik, et see oli mingist toidust, mida ta sõi. Õhtu lõppedes viis ta mu kenasti koduukse ette ja üritas autos suudelda, aga see hapupiimalõhn hoidis mind tagasi.

Hommikuks oli mul muidugi see lõhn meelest läinud ja järgmised paar päeva möödusid aktiivselt teineteisele FBs ja telefonis teadete saatmisega.  Teise päeva õhtuks ei pidanud me enam vastu ja saime kokku – ta kutsus mind enda juurde ja lubas õhtusöögi valmistada. Eks see õhtusöök oli ju vaid ettekääne, sest koha peal selgus, et noormees pole kõige suurem asi kokk ning peale aastate eest eksnaise poolt ostetud pasta ja riisi tal kapis midagi polegi. Ta oli pannud lauale kausitäie mandariine ja ütles naerdes: ”Dinner is served, Mam”.  No mida sa sellisega teed ☺. Tellisime pitsat ja ta naerutas mind oma juttudega südaööni. Ja taas tundsin ma seda hapupiimalõhna. Sel korral ma ütlesin talle seda ning ta vabandas, et kuna ta sööb mingisuguseid steroide, et lihased paremini kasvaksid, siis see on nende steroidide söömise kaasmõju. Igatahes oli see hais eemalepeletav. Andsin talle oma nätsupaki ja ütlesin, et kui ta tahab mind suudelda, siis hoidku kogu aeg värske nätsupadi suus ☺. See mõjus, hais peaaegu kadus. 

Ja siis jõudsime seksini. Õigemini küll eelmänguni. Tol hetkel olin ma väga erutunud, sest olin seda meest mitu aastat tahtnud. Tal oli ilus keha. Väga ilus keha. Tema kõrval tundsin pisut piinlikkust, et ma ise pole täiuslik jõusaalimimmi ja otsustasin, et kohe homme hakkan ka trennis käima. Seda enam, et jõusaal on ju täis kenasid mehi ☺.

Kui see hapupiimalõhn kõrvale jätta, siis ta oli päris hea suudleja. Kuigi kui asi seksini hakkas triivima, selgus asjaolu, et suurte musklitega vägimehel on peenis, mis üldse tema välimusega kokku ei sobi.  Loomulikult ma seda ei mõõtnud, aga pakun, et see oli umbes minu keskmise näpu pikkune. Ma tean, et seda ei saa valida (või noh, tegelikult ikka saab küll, nagu naised valivad oma rindade suurust tänapäeval), aga kui meestel on õigus valida ja kommenteerida naiste kehaosi, siis minu meelest on ka meil õigus rääkida peenise suurusest. 

Ma tundsin end halvasti eelkõige seetõttu, et selles olukorras oli mul tunne, nagu viga oleks minus. Sest noormees ise oli väga enesekindel ja kui ta püksid jalast viskas, siis tal oli peas selline nägu, et noh tüdruk, kas sa näed, milline unistuste anakonda püksist välja tuli ☺. Just nii nimetas ta oma peenist – anakondaks. No kust otsas see anakonda moodi oli, mina aru ei saanud.  Anakondad on ju pikad ja jämedad maod? Kui mina oleksin mees ja mul oleks mingi keskmise sõrme mõõdus peenis, siis ma pigem valmistaks naist ette selleks ja ütleks, et tead, mul pole maailma kõige pikem riist, aga ma olen väga püüdlik ja osav. Temaga aga oli lugu vastupidine – kõik see eelmäng ja jutt stiilis “ma võtan oma  anakonda välja ja teen seda ja teist”  ning “ükski naine pole öelnud, et ma olen voodis halb” – need varem räägitud jutud ajasid mind sel hetkel lihtsalt naerma. Ta sai väga hästi aru, mille üle ma naersin …

Ma arvan, et asi ei olnud nii palju selles peenise suuruses kui just selles, milline oli noormehepoolne sissejuhatus. Aga võimalik, et ta lihtsalt ei teadnud, kui suur ussike see anakonda päriselus on ☺. 

Kas me seksisime? Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Ma isegi ei tea miks, aga ma rahuldasin tema vajadused ära ning magasime hommikuni kaisus. Ta ju ikkagi meeldib mulle.  Aga mul ei olnud lihtsalt enam seksiisu, sest mu ootused olid midagi muud. Ma ei taha väita seda, et väikese peenisega mehed on voodis halvad. Aga kui sa oled mees ja sul on juhtumisi väikene peenis, siis ära räägi enne seksi laialt sellest, et sul on tõeline anakonda püksis ning katsu naist erutada muul viisil kui peenise eksponeerimisega. Endale tuleb ikka realistlik hinnang anda, isegi siis, kui sa oled loomult koomik. Peenis pole kõige olulisem, küll aga on oluline sinu suhtumine sellesse!

 

tervitab Annemai