Annemai võrgutab: lühikesed mehed ja eksmehe ilmutus

Mulle tegelikult meeldib oma pikkus - 164 sentimeetrit. See on täpselt selline pikkus, et kui sa soovid olla pikk, siis viskad alla 12-sentimeetrised  kontsakingad ja oledki pikk. Kui sa aga tahad olla lühike, siis on sul ka see valik olemas, erinevalt nendest 175-180 cm emastest, kes oma väikesekasvuliste meessponsorite kõrval alati põlve nõgusaks lasevad. Oi, seda on lõbus vaadata, kuidas nad nendel hetkedel oma pikkust häbenevad. Või tegelikult häbenevad nad vist seda, et nende mehed on nii lühikesed. Ega nad täpselt ei teagi, kui pikad nende mehed on, sest nii nagu nemad ei julge oma pikkust mehele avaldada, lisab ka mees enda pikkusest rääkides paar sentimeetrit juurde :D.

Aga eks ka lühikesel on omad valud - näiteks nagu see, et kui kõrvale jätta need üksikud väikesed mehed, kelle kinnisidee on pikk naine (ja selliseid väikeseid mehi pole kuigi palju), siis kõik ülejäänud 160-175 cm pikkused mehed Eestis otsivad just meiesuguseid kämbusid. Kui sa lähed pikema sõbranjega välja, siis on suhteliselt kindel, et kui teile lähenevad pikk ja lühike mees, siis sina pead kogu õhtu suhtlema selle lühemaga. Jah, kui ma nüüd täpsemalt mõtlen, siis on see vist alati nii olnud, et minule jäävad lühemad, olen sellega juba leppinud ja arvestanud. Ka minu eksmees oli lühike mees, temast ma plaaningi täna teile rääkida. 

Aastalõpp on ideaalne põhjus endast eksidele elumärki anda, sest olgu minevikus olnud mis tahes, iga viisakas mees soovib eksnaisele "head uut aastat". Nii tegi ka minu eks - saatis sõbraliku õnnesoovi uue aasta alguse puhul ning lisas sinna ka kutse lõunasöögile. "Sööme lõunat ja ühtlasi annan sulle tagasi ühe sinu hinnalise asja," oli selles SMSis. Mina, kes ma olen üks maailma uudishimulikemaid inimesi, ei suutnud muidugi sellele vastamata jätta. Pidin teada saama, mis ma tema kätte olin unustanud. Nagu arvata võis, siis ta minu küsimusele ei vastanud ning teatas, et näen seda asja ja saan kätte siis, kui me kohtume. Mis mul üle jäi - leppisin kohtumise kokku. Natuke oli ju põnev ka ...

Kohtusime aasta alguses ühes Vene tänava restoranis. Näha oli, et mees pingutas, sest meie ühise kooselu ajal ei viinud ta mind kunagi nii kallisse kohta. Aga mina, kes ma armastan hästi süüa, ei löönud muidugi risti ette - las maksab vähemalt nüüd, kui siis ei raatsinud! Kuigi mul pole tema vastu enam mingisuguseid tundeid, siis olin väga ärevuses enne seda kohtumist. Vahetasin kümme korda riideid ja pesin kaks korda pead. Jah, kaks korda, sest esimene kord keerasin soengu juukselakiga tuksi. See selleks, see on rohkem mingi ilublogi teema.

Aga nüüd siis sellest kohtumisest … 

Me oleme väga pikka aega teineteisest eemale hoidnud, sest pole olnud teineteisele midagi öelda. Mõnikord inimesed teevad otsuseid, mis teevad haiget, aga mille puhul on nad kindlad, et see on pikas perspektiivis õige otsus. Kui me koos olime, siis ma tõeliselt armastasin teda ja meenutada on nii mõndagi ilusat ja head, aga aastatega kasvasime lahku, tulid tülid, suhete jahenemine ning tundus, et kõige kergem lahendus on lahkuminek. Ma ei kahetse seda. 

Nüüd üle pika aja leidsime end koos restorani laua tagant ja vahetasime umbes kümme minutit muljeid, kuidas elu vahepeal edenenud on. Siis tekkis piinlik vaikus ja sellele järgnes teema, mida võib aimata iga naine, kui eksmees teda kallisse restorani sööma kutsub. Mina seda muidugi ei aimanud, sest teadsin, et ta on õnnelikus suhtes. Ta avanes järjest rohkem ning rääkis, kuidas keegi Natalja, kellega ta viimased pool aastat suhtles ja isegi koos elas, on olnud suur eksitus ja vale valik, pole kaugeltki võrreldav minuga ning kuidas ta sai sellest aru uusaastaööl.

Võtab sõnatuks, onju. Eks iga naine tahab sellist asja oma eksilt kuulda, et tema on parem kui keegi teine, aga mitte iga naine ei hüppa selle peale rõõmust lakke. Kõik siin elus sõltub ajastusest, absoluutselt kõik. Kui ta oleks tulnud minu juurde selle jutuga õigel hetkel, nii umbes pool aastat tagasi, mil tundsin end üksikuna, siis võimalik, et oleksin väga rõõmustanud ja me oleks uuesti kokku kolinud ning olnud täna õnnelikud. Aga täna olen ma hoopis teine naine ja mul on peas hoopis teised mõtted. 

Ja et asi veelgi nõmedamaks läheks, siis jätkus kõik nii nagu mu tagumikutunne aimas … "Ma ju tunnen sind ning tean läbi ja lõhki, ma tean, mida sa tahad, mida sa tunned ja mõtled. Ma tean, et sina tahad seda sama palju kui mina," rääkis ta. Oi kuidas ma vihkan sellist asja, kui keegi teab minu eest, mida mina tahan. Jah, võibolla sa tõesti kunagi teadsid seda, aga täna enam kindlasti mitte. Ja et olukord veel ebamugavamaks ja piinlikumaks läheks, siis juhtus midagi, mida ma tõesti ei osanud ette arvata. Mees viskas põlve maha ja palus mind naiseks. Selle sama vana sõrmusega, mille ma talle kunagi tagasi olin andnud, kui meie kihlus läbi sai. 

Ma vihastasin ja hakkasin garderoobi poole minema, et restoranist lahkuda. Aga siis tuli mulle meelde, et ta pidi mulle üle andma mingi minule kuuluva asja, mille pärast ma siia üldse tulnud olin. Küsisin ja vastus oli selline: "Aga see sõrmus oligi ju see asi, mupsik!" ütles ta mulle.  

Läksin koju ja nutsin. Ma ei teagi, mis mind nii väga kurvaks muutis. Kas see, et mind armastab keegi, keda mina enam ei armasta. Või hoopis see, et ta tuli ja kiskus mingi vana haava lahti. Või olin ma lihtsalt emotsionaalselt väsinud - ka seda juhtub aeg-ajalt.

Ma arvan, et igal mehel on võimalik mitu korda sama naise südant võita. Kunagi pole asi lootusetu, sest täna pole homme ja homme on ettearvamatu. Aga kui keegi tahab tõesti su südant võita, siis sellisel juhul peab ta tulema su ellu uue mehena, paremana kui sa oskad unistada. Mitte üritama jätkata asju sealt, kust need kunagi pooleli jäid või kasutama ära infot, mida ta sinu kohta vanas suhtes kogus. Ta peab tajuma, et ka sina oled muutunud ning peab näitama end uuest küljest ja panema sind tundma, et see uus suhe on parem kui eelmine suhe. Vähemalt mina ootaksin seda, kui eks silmapiirile ilmub ja muljet avaldada tahab ...

Annemai